Mšõbz’ia! Nii sobib alustada seda reisi. Sest nõnda kõlab abhaasia keeles tervitus.
Enne kui asuda reisipäeviku juurde, mõned sõnad sissejuhatuseks. Ühe eripäraga peab seda kanti külastades arvestama. Kui oled külaline, siis ootab sind ees parim, mis saada. Kui aga klient, siis võidakse muretu hoolimatusega küsida mitmekordset hinda. Sestap on tark endale enne reisi selgeks teha niipalju kui võimalik.
Kasvõi näiteks sellised pisiasjad, et Abhaasias peab loobuma enamikust nendest „tsivilisatsioonihüvedest“, mida meie võtame enesestmõistetavana. Olgu, traadita internetiühendust ei peagi igal pool olema. Ning see, et lakkab töötamast sinu mobiil (sest Eesti telefonioperaatoril ja Abhaasia kompaniil pole lepingut) saab lahenduse kohaliku mobiilikaardikese ostmise läbi. Kuid et Abhaasias pole ühtegi pangaautomaati, kuskohast saaks raha välja võtta, rabab rännumeest ootamatult. Ahjahh, rahast toimib kohapeal ainult vene rubla, valuutavahetusvõimalustki pole mitte igal nurgal.
Viisa saamine on aga oopus omaette. Kohalik välisministeerium on üks väheseid riigiasutusi, mis üldse veebisaiti omab. Sellelt saab endale alla laadida viisa-ankeedi, ära täita ja tagasi saata. Soovitav on seda siiski teha faksiga, mitte elektrooniliselt (soovitav on nii ehk teisiti telefonitsi üle pärida, kas avaldus on ikka kohale jõudnud). Mõne aja pärast saad vastuse, et kas su sissesõidu-soov on heaks kiidetud. Peab olema valmis üsna põhjalikuks aruandluseks teemal, et miks ikkagi ja kuhu täpselt soovid sõita. Kui luba käes, pead kohalejõudmisel minema päeva jooksul sealsesse välisministeeriumisse, kus saad endale viisa ... peale seda, kui oled enne ära maksnud kohalikku Sberbanki 20.-USD ulatuses rublasid ehk riigilõivu. Soovitav on see viisa paluda endale mitte passi kleepida, vaid lahtiselt anda – vastasel juhul võib tekkida probleeme hiljem Gruusiasse sisenemisega. Nii et see viisa toimib omamoodi väljasõidu-loana, mitte sissesaamiseks vajaliku tõendina. Kõik see kehtib Venemaa poolelt, üle Psou jõe sisenedes. Kuidas peaks asi välja nägema riigi teisest otsast ehk üle Inguri jõe tulles, ei oska öelda. Ametlikult Gruusia mingit teist Abhaasiasse sisenemist ei lubagi, Venemaa poolt sissesõit võrdub Thbilisi jaoks kuriteoga. Kas ja kuidas on see Gruusia-pärane sisenemine teostatav, ei oska ma kommenteerida.
Kui aga lisada siia joovastavalt värske õhk, kuhjadena superhäid elamusi ja ülivõrdeline külalislahkus, siis saab kokku segu, mida võib ainult soovitada.
Paraku on see reis mul ametialane, sestap jääb lugu lünklikuks. Kirjutan sellest ja niipalju, millest saan.
Reede, 18.09
Lend Tallinnast Moskvasse ei paku mingeid erilisi elamusi ... kuid ega sellelt polegi palju oodata. Tund kakskümmend minutit kipakavõitu lennukis möödub enamasti 11 kilomeetri kõrgusel, tuhisedes 850.- kilomeetrise kiirusega lõputu pilvevaiba kohal. Alles Moskvale lähenedes hakkab selles kobrulis-valges kihis tekkima rebendeid.
Üsna vahetult enne Moskvat jäi silmi üks eriskummaline ehitis. Künka otsas olevast kaunis kopsakast ümmargusest „paviljonist“ (sammastega ehitisest) laskus mööda nõlva alla hiigelpikk, kurviline ja kohati iseenda ümber tiire tegev toru. Lennukist maapealse objekti mõõte hinnata on üpriski keeruline, kuid pakuksin selle toru pikkuseks vähemalt sadakond ning läbimõõduks paar meetrit. Kas tõesti hiiglaslik akvapark koos veetoruga?
Šeremetjovo-2 lennujaama tõeline katsumus on saabuvate reisijate passikontroll. Vaevalt et sellise inimhulga juures saabki loota mingit erilist luksust või kasvõi teeninduskiirust. Lennuk lennuki järel pahvatab oma sisu üsna kitsukesse ruumi, mille kaudu maabujad transiit-tsoonist väljuvad, üha uusi horde. Rahvaste paabel tammub närviliselt jalalt jalale, proovides moodustada järjekordi ja üritades ära aimata, milline kümnekonnast läbilaskepunktist taas tööd alustab. Väiksemgi viide, et ringilöntsiv ohvitser avab nt 6. luugi, sunnib nõrgema närvikavaga kodanikke tormama sinnapoole.
Koos meiega saabus ilmselt lennuk Hiinast, sest antud hetkel ümbritses Tallinnast tulnud heleda nahavärviga seltskonda tubli ports Taevaaluse kodanikke. Minu järjekorra lõpus päästeinglina terendava piirvalveprouast käis läbi tajutav masendushoog. Vaid Allah teab, miks see nii läks, aga keskmise hiinlase tuvastamiseks ja andmebaasi kandmiseks kulus märgatavalt rohkem aega kui eurooplase välimusega reisilise puhul. Ohvitser langetas korduvalt oma blondi peakese rusikas käele, asudes ilmse tülpimusega silmitsema napilt üle leti ulatuvat sõbralikku hiinlast ja tema passi.
Et pidime kolme tunniga jõudma järgmisele lennukile, ei mõjunud taoline venimine kuigi meeliülendavalt. Kuid lõpuks käisin ka mina blondi kerberose pilgu alt läbi ning panin oma jalad juba ametlikult Moskvamaa pinnale. Õigemini kiirelt liikuma piki lennujaama betoonpõrandat, jõudmaks ühest lennujaamast teise viivale liinibussile.
Kuigi nime järgi võiks eeldada, et Šeremetjevo 2 ja Šeremetjevo 1 paiknevad kui mitte ühe katuse all, siis vähemalt kõrvu, pole see ometi nii. No ütleme vähemalt eestlase pisukese mätta otsast vaadatuna. Transfeer-buss tiksub mööda äärelinnalikke teid sinna sõita nii umbes paarkümmend minutit.
Buss ja selle pilet 25.- RUB (marsaga oleks see ots 60.-RUB, taksohinna peale ei taha mõeldagi) jätsid aga ütlemata hea mulje. Madalapõhjaline moodne buss oli puhas ja ruumikas, piletikasutus aga lükkab ümber nii mõnegi stereotüübi. Kolmeukselisel bussil tohib siseneda ainult läbi esimese ukse ... ning ehkki teised seisid rahva mahalaskmiseks peatustes pärani lahti, tulidki head venemaalased peale ainult läbi õige avause! Bussi-pääs meenutab metrood – magnetribaga paberitükk tuleb lasta läbi vastava lugeja, mis plõksab põlema rohelise tule metall-torudega tõkestatud läbipääsus.
Kui Šeremetjevo-2 jätab suhteliselt kabeda (ehkki meeletult ülerahvastatud) mulje, siis Šeremetjevo-1 ehk siseliinidele mõeldud vennas-asutus pole seda mitte. Bussist maha astudes on isegi keeruline oletada, milline ümbritsevatest betoonkarpidest on ee õige. Aga teiste järel liikudes, laveerides täissülitatud bussipeatuse, käigu pealt söövatest ja õlut libistavatest kodanike summast läbi, jõuab vähese vaevaga õigesse kohta. Ehkki hmmm, jah ... lennujaamaks on seda esimese hooga keeruline pidada. Pigem nagu üle-elusuurune bussijaam või nõuka-aegne tööstusliku olemusega vaksalihoone. Ei mingeid avaraid ootesaale, säravaid ekraane ja mõtetult kalliste poodide rivi, mis tavapäraselt lennuväravate ümber paiknevad.
Pika halli karva ruumi ühes otsas tuvastasime söögikohad ... ja tegime vale otsuse. Jummala pärast, hea reisiline, ära mine nendesse sööma! Ei, ega toit halb olnud. Ning ega teeninduselegi midagi väga ette saa heita.
Kuid need hinnad!!! Kolleeg asus esimesena tellima ja sai tünga suure T’ga. Üks napp kana-köögivilja grillvarras, pisut riisilisandit ja seenesalat koos õllega läks kaares üle 1000.- RUB. Mina olin pisut ettevaatlikum ja tabasin ära, et kogu toit on näidatud mitte portsu, vaid 100 gr hindadega. Kõige odavamad neist olid nt praetud kana (180.-RUB) ja plov (160.-RUB). Võtsin siis paarsada grammi plovi ja pudeliõlu ning maksin selle eest 620.-RUB. Ehk siis umbes 200.-EEK! Nojah, plov oli tõesti hea. Ohtralt terveid küpseid küüslauguküüsi, ploomitüksikesi ja päris maitsvat liha tegid sellest riisitoidust hüva ampsu ... kuid 500-kroonine kilohind!!! Aga koos jaheda Baltika õllega võis selle ju alla neelata ning tunda isegi kerget kosutust. Lohutust pakkus seegi, et me ei olnud ainukesed oinad, kes selle söögiasutuse lahkust olid eksinud nautima.
Kurtes kurja saatust ja iseenda lollust, läksime peatselt läbi turvaväravate check-in poolele. Ah jah, lennujaama sisenedes seisid kah läbivalgustajad koos pundi miilitsatega ees, kuid need toimisid kuidagi vabatahtlikkuse põhimõttel. Kui ehmunud uustulnuk (nagu meie) uksest sisenedes nägi kõiki neid mundreid, väravaid ja muud butafooriat, ladus ta kõik oma pambud lindile. Kui aga kogenum kodanik jalaga ukse avas (nagu jällegi meie peale pisukest jalutuskäiku teist korda samasse jaama sisenedes) siis läks ta väravatest tuima näoga mööda nagu õige mees kunagi.
Nojah, aga peale check-in satud sa nagu teise maailma. Sama hoone teisel korrusel asuks kui hoopis teine lennujaam. Puhas, särav, viisakas ja ... üldse mitte nii kallis. Sajakonna rubla eest saab närvutunud teeline endale väikese kosutuse, istuda mitte-nii-ülerahvastatud toolidel ja lehte lugeda.
Ehkki pidevalt kostis kõlareist teateid ühe või teise lennu hilinemise kohta, läks meil kõik kenasti. Täpselt õigel ajal hüüti reis välja ning sadakond inimest liikus vallutama Moskva-Sotši lennukit. Silma järgi nii 150-kohalise raudlinnu odavam pool sai üsna pilgeni täis ning lend võis alata.
Aeroflot on ilmselt viimasel ajal oma lennuparki täiendanud. Modernse välimusega, puhas ja ruumikas lennuk tegi lühikese ja ülivõimsa stardi (tõepoolest tunnetad seljatoe pehmust), manööverdas üha kasvava kiirusega end õigesse lennukoridorri ja asus süvenevas pimeduses teele.
Kapteni teate 10,1 kilomeetrisest lennukõrgusest võtsin ma vastu juba kerges unevines. Tõsi küll, selleks pidin tegema väikese ümberpaiknemise. Pileti järgi sattusin istuma avariiväljapääsu kõrval olevasse tooli, mis on minu jaoks ... ummm ... keskmisest liibuvam. No võib-olla on asi selles, et ma ise olen keskmisest kopsakam aga kitsas oli ikkagi. Õnneks leidis ülitugevalt meigitud stjuardess mulle tagumises reas vaba koha, kus sain end mõnusamalt tunda.
Üllatuslikult aga pakuti reisi jooksul süüa-juua. Umbes pool tundi peale õhkutõusu jagati mahla-vett-pepsit ning veel tunnikese pärast veeres mööda vahekäiku söögivanker. Oli see nüüd minu selle päeva kasinast söögist või millestki muust, aga pakutav näis mulle ülihea. Pisike leivaviiluke ja miniatuurne vormisaiake koos tõeliselt ehtsalt maitsva võipakikesega. Kaks meeldiva disainiga karbikest, milles ühes ülimaitsvad loomalihaviilud, koos pisut keskpärasema keedusingi ja juustuga, kurgist-tomatist-salatist rääkimata ning teises mõnusalt tsukaadine ja kakaokreemiga plaadikoogi tükike. Topsitäis teed sidruniga kõrvale ja rahulolunäitaja tõusis kõrgele läbi lennukilae.
Maandumine oli sujuv, kuid sama jõuline kui õhkutõus. Salong tänas piloote veidi hõreda aplausiga ning sammusime välja sumedasse suveöösse. Ehkki termomeeter näitas „ainult“ 19 kraadi, tundus mereniiskes kliimas ümbritsev olevat suvine ja kuurordilik – ilmselt aitasid muljele kaasa hämarusest paistvad palmide kontuurid ja tsikaadide sirin.
Vahva oli vaadata, kuidas lennujaama bussi lähenemine lennujaama hoonele pani selle ukse kihama. Eranditult mustades pükstes ja valgetes särkides härrasmehed nügisid end ukseavas koomale, külvamaks läbi spaleeri lastavat reisijate voogu üle esimeste pakkumistega – kes takso, kes korteri, kes hotellimajutuse osas. Et meid oodati seespool, lipsasime sellest kadalipust läbi. Kuid ega pisikeses ning päevinäinud lennujaama ootesaalis polnud pakkujaid vähem. Tõsi küll, nad olid pisut vähem esinduslikult riides ning pisut enam habetunud.
Isegi ilma erilise antropoloogilise kogemuseta võis öelda, et venelased need jõmmid küll polnud – ning nagu selguski, on valdav enamus neist armeenlased. Armeenia kogukond siinkandis pole küll kuigi vana, kuid see-eest arvukas ning nähtav. Enamik neist põlvnevad 1914.a. Türgi veresauna järel siiapoole merd pagenud esivanemaist. Varasematel aegadel oli see kant malaaria-rohke ning mitte kuigi asustatud nii et põgenikel õnnestus end sisse seada ilma kohalike elanikega tülli minemata.
Aga tagasi selle ajaloolise kõrvalepõike juurest. Et osa meie reisiseltskonnast pidi ootama pagasit, rääkisin mõne sõna vastutulnud autojuhiga. Minu küsimusele, et kuidas käib endale nö müügikoha saamine siin saalis. Vaid hetke kõhelnuna teatad nooruke autojuht, et selleks tuleb mundrimeestele visata 1500.-RUB. Päevas. Taolisi viskajaid võis aga jaamas sees olla ehk 40-50, rääkimata väljas sebijatest. Ning seda ainult ühe ning hilisõhtuse reisi vastas. Moskvast käib aga ainuüksi Aerofloti lennukeid praegusel aasta-ajal 28 reisi nädalas.
Lennujaama seinal ilutses hiigelsuur plakat, mis teatas Sotši 2009.a. rahvusvahelise investeerimis-konverentsi toimumisest. Just neil päevil oli siin nii Medvedev kui Putin, mõlema ülesandeks ainult üks – panna investoreid uskuma, et Sotši olümpiaobjekti kõik investeeringud on garanteeritud. No kui mitte millegi muuga, siis vähemalt nende kahe mehe kohalolekuga. Investoreid vajavad olümpia-ehitajad aga nagu õhku. Venemaa Föderatsiooni enda võimekus nii investeerimise kui projekti teostamise osas on ilmselt asjaolu, mis paneb mõlemat presidenti kõvasti kukalt kratsima. Mängus on aga Venemaa au ja väärikus.
Kriginal asus kuskil seina taga tööle päevinäinud pagasikarusell. Asjad käes, saime asuda teele. Pressinud ennast läbi nüüd juba lennujaama välisukse juures passivatest pakkujatest (ilmselt need mehed miilitsatele maksid pisut vähem) tatsasime meid ootava väikebussi poole. Selle lühikese tee jooksul jõudis meie armeenlasest saatja uurida, et kas meie keel on vene keelega sarnane. Kuulnud eitavat vastust, siis tuli kontrollküsimus teisest servast – et kas siis on saksa keelega sarnane? Saanud seletuse, et sarnasus on peamiselt soome ja sugulus ungari keelega, ühmas autojuht, et küllap on seda siis kerge ära õppida. Minu imestuse peale, et millest selline enesekindlus, vastas noor mees, et armeenlased on üldse andekad igasuguste õppimiste osas. Pärisin siis, et mitut keelt ta valdab. Mees vastas kiirelt, et tema küll ainult kaks (vene ja armeenia), aga see-eest tema vanaisa oskas seitset ning isa viite. Nojah.
Lennujaama parklast väljasõit oli omaette ooper. Kitsa, valveputka ning tõkkepuuga relvastatud väljapääsu ründas korraga paarkümmend autot, kusjuures igal autojuhil oli vaja midagi pääslas seletamas käia, vahepeal end poolviltu teiste masinate vahele kiiluda, õiendada ja signaalitada. Kadus meiegi sohver vahepeal nii viieks minutiks ära, misjärel saime liikuma.
Panin muuseas tähele, et meie juht ei törtsutanud kordagi signaali. Nagu mõni minut hiljem teada sain, oli ta pasuna üldse maha võtnud, et mitte iga asja peale tuututada. Ju ta soovis sel moel eristuda muust massist. Tuleb öelda, et see õnnestus tal niigi. Vanem härrasmees rääkis aeglaselt ja mõõdukalt, kuulas enamuse sõidust klassikalist muusikat ning vaatamata pisut kiirustavale sõidustiilile ei jätnud kordagi ohtliku manöövri muljet. Nagu käigu pealt selgus, oli mees kaugel nõuka-ajal Donetski ülikoolis majanduse lõpetanud.
Et sattusin istuma otse sohvri selja taha, arenes meil mõnus vestlus. Noorem saatja keeras end sohvri kõrvalpingil peatselt magusalt tukkuma, nii saime tunnikese sõitu pimedatel mägiteedel lühendada juttu puhudes. Esmalt päris sohver pronkssõduri ja fašismi õitsengu kohta Eestis, kuid saades seletused, rehmas käega, et ega ta seda telekast tulevat juttu niikuinii ei usu, nii et küllap on Eestis ikkagi kõik korras. Hetkeks küll meenutas põgusalt, et ega Pribaltikas ei ole venelastesse kunagi hästi suhtutud, kuid näha oli, et ega see teda eriti ei morjendanud. Ilmselt seetõttu, et ka tema oli armeenlane. Muuseas, kui olime juba üle piiri jõudnud, küsisin, et kuidas siis armeenlased kui vähemusrahvus end Abhaasias tunneb, sain kiire vastuse, et nemad pole vähemus, vaid pigem sinna enamuse kanti kiskuv osa sealsest ühiskonnast.
Kuid ärme ruttame sündmustest ette. Piiriületus tasub kindlasti kirjeldust. Kui jõudsime piiriasulasse (mille nimeks miskipärast Vesjolõi ehk Lõbus), siis viipas juht enne piiri käega paremale. Et juhul kui oleksime omal käel piiri ületanud, siis pidanuks vot siin bussist välja astuma ja läbi kahe turu nii umbes kaks kilomeetrit liikuma. Kuid tema viib meid otse kohale.
Nagu lubatud, peatuski meie auto vahetult enne Vene poole piiripunkti. Kobisime asjadega autost välja ja pressisime end putka ette, kus hilisõhtuselt tülpinud tädike meie migratsiooni-kaardikese teise poole ära korjas (esimese loovutasime riiki sisenedes) ning passi riigist lahkumise kohta templi lõi. Kiire ja lihtne. Ei mingeid küsimusi.
Jalutuskäik üle kitsukese silla, mis viib üle piirijõe Psou ning olimegi Abhaasias. Piiritöötaja küsis vaid moepärast, et kuhu ja milleks suundume ning viskas passi tagasi. Kohustuslik kindlustuse ost teisest putkast käis umbes sama kiirelt. Tõsi küll, selle vormistaja keerutas nõutult minu passi näppude vahel ja küsis, et kas siin siis vene keeles polegi midagi kirjas. Soovitasin tal minu nime slaavipärast varianti maha kirjutada vene viisast, mis olukorra lahendas. Lohakalt, puudulikult ja vigadega täidetud kindlustusblankett visati letile, küsides nädala-ajase visiidi eest sada rubla. Ausalt öeldes ei andnud teadmine, et peaksin nüüd olema 30 tuhande rubla ulatuses kindlustatud AbhazGosStrah poolt, mulle küll erilist lisakindlust. Seda, kui palju ja kellele olin mina maksnud, ei kajastunud sellel helesinisel paberilehekesel küll kuskil.
Kõik käis siiski kiirelt ja libedalt. Kogu piiriületus võttis aega napilt paarkümmend minutit, kui sedagi. Tõsi küll, siin tuleb tänada öist kellaaega ja hooajaliselt vähenenud turismivoogu. Veel kuu tagasi polnuks ka erilubadega sõitjatel lootust alla tunni piirilt läbi pääseda, lihtsurelike jaoks tähendanuks see aga mitmeid kordi rohkem aega.
Olime seega kohal. Piirkonnas, mida abhaasid ise nimetavad oma riigiks. Alal, mille iseseisvumist Thbilisi ja enamik muudest maailma pealinnadest pole tunnustanud. Ning kus enamik asjaajamisest käib vene keeles.
Praktiliselt puuduva valgustusega ja märgistusega, kohati lausa jubeda kvaliteediga teel pimedas sõitmine ei ole asi, mida sooviksin ise ette võtta. Aga meie pensioni-eelses eas oleva sohvri kogenud ja enesekindel sõidustiil laskis ennast siiski üsna hästi tunda. Vaid kord oli olukord, mis võttis mind isegi juhi laia selja taga võpatama. Keset pimedat maanteed ilmus meie laternavalgusse ilma ühegi valgustuse või märgistuseta traktor, mis vedas laial järelkärul ... paarikümmend mesitaru. Ainuüksi ettekujutus, mis oleks juhtunud, kui sellisele koormale tagant sisse sõita, pani keha kihelema
Nii umbes poolel teel piiripunktist asulasse Novõi Afon peeti masin veel korraks kinni. Trobikond vormikandjaid vaatas statsionaarses kontrollpunktis üle kõiki masinaid, autojuhi sõnul olla see aga pidev ja rutiinne tegevus, ei midagi erakordset. Kiigati korra sisse ka meie masinasse, lasti uudishimulike silmadega üle pundi välismaalatse ning lasti tulema.
Mõne sõna tasub aga öelda meie sohvri tausta kohta – see oli kirju nagu ... noh nagu elu ise. Suur osa Abhaasia armeenlastest sattus sellesse kanti alles 20 sajandi alul, kui nad põgenesid Türgist sealsete pogrommide eest. Kuid ega kõik ei tulnud siia, vaid pagesid kes kuhu, küll Itaaliasse, küll Kreekasse, küll mujalegi. Meie autojuhi esivanemad valisid Kreeka ning jõudsid seal isegi järje peale, kuid lasksid siis end ära meelitada nõukalastel. Nõukogude värbajad sibasid kõikjal ringi, püüdes pagulastele selgeks teha, kui hea on sovjetimaal elada. Et maa talupoegadele ja võim inimestele ja puha. Ning armeenlastel olla üldse kõik suurepärane – kohe viiakse nad oma riiki ja küll siis alles hakkab kuldaväärt elu. Laevatäis värvatuid viidi Kreekast välja, seisati mootor neutraalsetes vetes ning ... võeti ära kõik vähegi väärtuslik. Paljaksröövitud pagulased toodi kuskil Suhhumi lähistel rannale, löödi jalahoopidega laevalt minema ja parastati – siin on teile maa ja võim, elage kuidas tahate. Praegu subtroopilise paradiisina näiv ala oli toona aga üsna vaenulik, et mitte öelda eluohtlik. Ei mitte kohalike ehk abhaasid vastuseisu tõttu – nood elasid targu mägedes. Siinsed ranna-alad olid ju sel ajal soised, kus kõike elavat laastas malaaria ja muud tõved. Alles aja jooksul on januste eukalüptide abil õnnestunud piirkond kuivendada ja sissetoodud kalakeste (kelle nime hetkel ei meenu) tõhusal toel lahti saadud veekogudes oma järglasi aretavatest haigusilevitavatest sääskedest.
Mõnusa jutuajamise käigus jõudsimegi üsna märkamatult kohale. Täielikus pimeduses helendas väike asula – Novõi Afon – mille keskel peatusimegi. Maakividest ja tellistest vanat vurhvi hotell
tundus pimeduses üsna väike, kuid osutus seestpoolt ootamatult suureks ja valgusküllaseks. Tornikujulises fuajees tervitas meid unisevõitu perenaine, juhatas kiirelt tubadesse ja oligi see päev läbi. Tegelikult oli juba kell kolmveerand üks öösel, kui võtsime veel kolleegiga pudeli õlut näppu ja jalutasime üle maantee pimedale kiviklibusele mererannale, kuulamaks lainete kohinat ja ... paraku ka ümberkaudsete kohvikute tasast muusikatümpsu. Väsimus võttis aga võimust ning uni tuli hea.
Laupäev, 19.09
Mõne sõnaga majutusest. Ma ei pakuks sellele kohale küll rohkem kui kahe-tärni hosteli taset. Tualett koos dušinurgaga oli küll toas, kuid kõik muu oli ülimalt minimalistlik. Minu poolest alustades kasvõi kõige odavamast vetsupaberist, mida olnud viitsitud isegi hoidikusse panna ja lõpetades sellega, et ruumis polnud lauda-tooli. Minusuguse grafomaani jaoks on viimane aga oluline komponent, sest nii, nagu ma praegu seda teksti toksin – voodiotsal istudes – see pole just kuigi mugav variant. Kapp, kaks voodit, pisike telekapunn ning sellises kliimas kohustuslik konditsioneer – see oligi praktiliselt kogu sisustus. Hotellis pole esmase info kohaselt isegi kööki, seega ka mitte hinna sisse käivat hommikusööki. Hind aga koha eest 900.-RUB, kusjuures esimese hooga püüti meile selgeks teha, et kahekohases toas olles peaksime maksma terve toa ehk kahe koha hinna.
Hommikul tervitas mind aknast üle maantee palmiderivi vahelt kohisev Must meri, millel nii umbes
miili kaugusel loksusid kaks sõjalaeva. Minu silma järgi väike raketilaev ja miinitraaler. Kohalike jutu järgi on tegu vene alustega, mis seisavad siin ankrus juba aasta. Ehk siis 2008.a. augustisündmustest peale.
Kui aga jätta kõrvale see sõjakas meenutus poliitikast, siis on koht imekaunis. Ühel pool maanteed kohisev meri, teisel pool rohelusega kaetud mäed ning vahele palmide ja küpresside sisse uppuv linnake.
Kell 9 laupäevahommikul oli ümbruskond päris vaikne. Imetledes luigetiike ning muid kauneid vaateid, longime hommikupoolist otsima. Esimene kohvikuke, mille uksed lahti, pakub aga pettumuse. Letitagune tädike on kohal, aga teatab rõõmsa süüdimatusega, et ega tal pakkuda küll midagi pole. Ehk nii tunni pärast tuuakse – jalutagu me seni ringi ja tulgu hiljem tagasi! Lahkume noogutades, ehkki täis veendumust, et sellesse kõledasse ja pisut ... ummm ... lõhnavasse kohta me küll ei naase.
Õnneks on vaid mõnekümne meetri kaugusel avatud veel üks, lihtsake kuid toimiv asutus.
Hatšapurnja. Ehk siis koht, kus ühest luugis pakutakse hatšapurisid. Ja teisest teed, kohvi ja muud joogipoolist. Kuna oleme ka siin esimesed külastajad, jääb personal pisut kimpu raha tagasiandmisega – hommikul on kassa tühi nagu kell – kuid saame siiski kamba peale hakkama. 80.-RUB maksev hatšapuri küpsetatakse kohapeal, läbi luugi on näha tuld vuhisev ahi ja hoovab mõnusat lõhna. 20.-RUB türgi kohvi keedetakse teises letis samuti otse sinu silme all, liigutades pisukest napakest keemahakkamiseni kuuma liiva sees. Tass teed samuti kahekümne rutsi eest juurde ja rohkem polegi hommikusel ajal õnneks vaja.
Hatšapuri väärib aga omaette kirjeldust. Kui tavapäraselt teatakse gruusiapärast varianti, mis meenutab no ütleme kihilist juustupannkooki, siis abhaasiapärane variant on sootuks teine. See on siis hapnedamata nisutaignast lahtine pirukas, mille lootsikukujulise keha põhi on täidetud kenasti pruunistunud küpsejuustuga. Serveerimise hetkel torgatakse sellesse veel kamakas võid, mis kiirelt sulades moodustab saia keskele rammusa järvekese. Murrad siis aga otsast kuumi saiatükikesi, torkad küpsejuustu-sulavõi lombi sisse ning mõnuled. Korralik dietoloog võib sihandse kirjelduse peale küll etteheitvalt ohata, kuid maitsev on see lugulaul ometi. Ning pealegi – isegi minusuguse mehe jaoks on üks taoline hatšapuri piisav kõhutäide kasvõi pooleks päevaks.
Tublisti kosununa seame sammud tagasi hotelli, kus peaks kohtuma giidiga, kes meile ümbruskonda tutvustaks. Vaatamist on siinkandis aga tõesti kuhjaga. Pisike asulake, kus ehk nii tuhat elanikku, on ka ise kaugelt-tulnule piisavalt maaliline, kuid selle lähikonda jääb vähemal kolm-neli objekti, mille külastamine peaks olema nö kohustuslik. Mäe otsas paiknev vana kindlus, klooster, koopad ja pisut kaugemale jääv Ritsa järv. Muust pisemast ja maalilistest vaadetest rääkimata. Paraku pean aga etteruttavalt ütlema, et kuna meie reis oli mitte puhkusele, vaid tööle pühendatud, siis jäigi enamik sellest ilust nägemata. Piisas aga vähesestki, et vaimustuda. Kuid kõigest järgemööda.
Selle giidiga läks paraku aga kehvasti. Pidime tema saabumist ootama nii kaua, et järgijäänud ajaga ei olnud võimalik enam kõike plaanitut vaadata. Pidime plaanid kiiruga ümber korraldama ning märkimisväärne aur läks hindade täpsustamisele. Tolle kandi jaoks on välisturist midagi kohmaka lüpsilehma sarnast. Kui on võimalik küsida rohkem, ja kohe mitmekordselt rohkem raha, siis seda ka tehakse. Parim, mis reisumees saab teha, on detailselt enne kokku leppida, mille eest ja kui palju maksma peab. Kas nö tuuri hinna sees on ka piletid (targem on need siiski kohapeal ja ise maksta), kui palju aega tuleb millegi jaoks planeerida ning mis saab järgmiseks. Kui jätta need ettevalmistused tegemata, siis võib arvestada märkimisväärse ülekuluga. Kui oled kohalikega juba tutvunud-sõbrunenud, võid saada ootamatult kingitustega üle külvatud. Kuni aga oled võõras, lihtsalt klient, võid sama ootamatult ka tünga saada. Arusaadav, keegi peab ju need kingitused ka kinni maksma
Aga olgu, lõpuks sai kõik korda ja me asusime teele. Üles, Anakopia kiriku juurde. Või siis kindluse. Või siis selle kummalise segu juurde, mis on kõigi nende lõputute vallutuste-ümberehituste järel hetkel näha. Kui meie siin Läänemere kaldal armastame rääkida, et oleme elanud ajaloo ristteel ja vallutajate teerajal, siis Musta mere rannik on seda kõike veelgi enam. Ainuüksi põgus loetelu sellesama linna eri nimevariantidest paneb pea ringi käima. Nikopol, Acheisos, Anakopia, Nikopia, Nikofia, Nikopsis, Absara, Psyrtskha ... ning nüüd siis Novõi Afon ehk Uus Athos. Kreeklased, roomlased, seldžukid, pärslased, araablased, venelased, türklased – see ei ole kindlasti ammendav nimekiri mujalt tulnud vallutajatest. Apsuadest ja grusiinidest rääkimata – mõlemad on veendunud, et see on nende maa ja teine on lihtsalt selle koos ajalooga varastanud. Grusiinide ja apsuade ehk abhaaside omavahelistest suhetest võiks rääkida pikalt, kuid see väljuks lihtsa muljetava reisikirja raamest. Ning poliitkorrektsusest ei saaks pärast enam rääkidagi, sest ammendavat ja erapooletut ülevaadet anda ei jõuaks anda niikuinii. Omaette pikantse alatooni asjale annab see, et enamik kohalikest teejuhtidest, kohvikupidajatest ja muust ettevõtlikust rahvast on hoopiski armeenlased. Apsuade elufilosoofia on pisut teistsugune
Esimese hooga viiakse meid 150.-RUB eest mööda järsku külatänavat pidi autoga kindlusele
lähemale ning siis algab tõeline katsumus. Meie õnnetuseks on väga ilus ilm. See tähendab küpsetavat päikest, minimaalset tuult ja mööda mäekülge ülespoole venivat mägirada. Kunagisele vallutamatule mäeküljele rajasid mungad kitsa jalgtee, mis serpentiinina ülespoole sakitades paneb lauskmaa inimese koivad kõvasti proovile. Kaksteist kurvi, mis meid ülepoole viivad, tähistasid kahtteist apostlit. Umbes pooletunnine ülesmägeretk osutus tänu kohalikust kooliõpetajast giidile vägagi põnevaks, kuid siiski neetult väsitavaks. Ülesse jõudes on igatahes minu särk higimärg ning isegi kõhnemat sorti kaaslased punetavad näost korralikult. Ainuke, kes reisiseltskonnast kogu tee kerge sörkjooksuga läbis ning kannatlikult teisi järele ootas, oli meiega ootamatult liitunud kohalik dalmaatsia-seguline peni.
III sajandil olla all lahesopis paiknenud sadam, mille kohale mäeveerule IV sajandil rajati esimene kindlus. Vaadates imekaunist abajat, võis aru saada, miks seda kohta niiväga endale taheti. Kiigates aga senini mäeserval seisvaid võimsaid müüre-torne, saad aru, kui põrgulikult raskelt võis olla selle ala vallutamine. Seda enam, et kindluse varju tõmbunud kaitsjad võisid rahulikult oodata, kuni all mererannas kükitav järjekordne vallutaja lihtsalt maha sureb – verine malaaria ja muu kohalik eksootika sai enamikust üsna kiirelt jagu. Kaitsjad pidasid seda aga jumala järjekordseks imeteoks ja rajasid
kiriku.
Tõsi küll, siin tuleb välja üks oluline erinevus Gruusiaga – kui sealkandis on kirikuid tõeliselt palju ja rahvas lööb laias kaares ristimärke ette ka siis, kui võõras ei oska pühakoda silmatagi, siis Abhaasias pole kuigivõrd näha ei kirikuid endid ega ka näivat usurõhutamist. Peale õigeusu kiriku ja islami eksisteerib veel ka kohapealne varakristlik kirik, mida aga eriti ei demonstreerita. Vaid Abhaasia lipul olevad 7 tähekest märgivad seitset oma kirikut, millest praeguseni olla säilinud viis. Üleüldiselt on aga kohalik seltskond ülimalt salliv, lõpetades igasuguse kirikupüha ikka pika laua taga tooste öeldes – olgu siis tegu ristiusu, islami või mõne muu tähistamist vääriva tähtpäevaga.
Mäetipus olevad varemed on kui kivist entsüklopeedia. Bütsantslik kirik on hiljem korduvalt ümber ehitatud, kandes erinevaid moe ja maitse märke. Praegu tegutseb selle kivise mälestusmärgi keskel kaks tegutsevat objekti – pisike kirikuvaremete keskele rajatud tegutsev kabelike (mille juurde pidevalt palverändureid voorib) ja restaureeritud Rooma-aege vahitorn.
Sellest, praeguseks enamasti varemetes seisvast kindlusest valitseti algul Bütsantsi nimel, kuni VIII sajandil kuningas Leon II end iseseisvaks kuulutas. See oligi apsuade suurhetk, kuigi viis pealinna siit hiljem ära Kutaisisse. XI sajandil lõppes ka abhaaside iseseisev riiklus, kui see ala liideti Gruusiaga. Tõsi küll, grusiinid loevad, et kogu see periood on hoopi Gruusia ajaloost lahutamatu osa ... abhaasid aga, et kuna kuningad olid abhaaside soost, siis on kogu Gruusia riiklus hoopis abhaaside kätetöö. Nojah
Muuseas, selle kindlustatud mäe omamoodi väikeseks imeks on asjaolu, et selle tipus paikne – allikas! Kuidas see siia, umbes 350 m kõrgusele oma tee rajab, on paras mõistatus. Aga müüriorva surutud väikesest kaevust on võimalik ammutada puhast ja maitsvat allikavett, mis selles päikeselõõsas mõjub tõesti kui jumalik and.
Tagasi allapoole vantsides leian teeraja kruusast automaadipadruni pooleldi läbiroostetanud hülsi. Ei, siia ei ulatunud lahingud 1992-93 aasta sõja päevil, seletab giid. Küllap on see lihtsalt mõnest pulmast pärit. Minu imestunud nägu nähes seletab, et kohalik rahvas on ju kõik relvakandjad ja pidupäevade ajal õhkutäristamises pole midagi eriskummalist.
Muuseas, veidral kombel paneb see allamäge minek mu jalgadele palju hullema põntsu kui ülesronimine. Saan üllatusega teada, et mu jalgades on sellised lihased, mille olemasolu polnud varem tähelegi pannud. Ning tunnen neid vastleituid veel mitugi päeva hiljem undamas.
Jõudnud Novõi Afon keskplatsile, otsime kosutust kohalikust turukesest. Et on üsna turismihooaja lõpp, siis põhjustab meiesuguste ilmselt-mitte-kohalike sissepõikamine müüjates korraliku energiatulva. Üksteise võidu pakutakse „poistele“ koduveini ja konjakit, värskeltküpsetatud hatšapurit ja viinamarju. Piirdun küll ainult 50.-RUB maksva pudelikese koduse mandariinimahlaga, kuid seegi on oma jahedas värskuses parim, mida tahta.
Järjekorras on koopad. 300.-RUB maksev ringkäik kestab poolteist tundi ja väärib igal juhul külastamist. Tõsi küll, kes on külastanud läänepoolses maailmas hästi sisse töötatud koopaid, leiab ehk kohalikud vähe-atraktiivsed, kuid üle vaadata tasub ikkagi. Üldistatult – ehkki hiigelkoobaste hämar suurus on ülimalt muljetavaldav, jääb suur osa kas hoomamatuks või siis kindlasti pildistamatuks – digiseebika väike välk hajub lihtsalt pimeduses. Ahjahh, otse enne sissekäiku müüakse ka pildistamis-lubasid 30.-RUB eest, kuid neid ei kontrolli hiljem keegi ning ilmselt on tegu vaid kamba ettevõtlike meeste väike lisateenistusega. Aga noh, kohalikku majandust peab ju toetama
Koobastikku viib väike maa-alune rongike. Oletan, et ületsiviliseeritud läänlaste jaoks on juba seegi sissejuhatus ekstreemturismi – kui rahvast tuubil täis veerem ilma hoiatamata liikuma nõksatab, ei sulge vaguniuksi keegi ... kui sa just ise ebamugavustunde vähendamiseks neid kinni ei sikuta. Mõneminutise sõidu järel tuleb peatus, kus jälle keegi midagi ei ütle ning turistid kobivad ebalevalt maha, ehkki on näha, et raudtee viib justkui edasi. Kuid õnneks on see mahaminekuks õige koht, lihtsalt teispool vaheseina ootab sama rongi juba koobastikust väljujate seltskond.
Kuumavast välisõhust tulles näib koobastikust hoovav õhk suisa külm – kuid jällegi, mitte miski ega keski ei hoiata, et mõistlik oleks kaasa võtta joped. Nagu ka sedagi, et koobastikus ei ole tualetti ega poole-pealt-väljumise-võimalust, mistõttu väikelastega pole mõistlik sisse ronida. Õnneks on mul endal piisav soojustuskiht naha all ning puudub ka vajadus ihukergendamiseks. Kuid grupis lõdisevad plikad ja umbes poole ekskursiooni peal eksimatult arusaadav uriinihais räägivad seda keelt, et hoiatused tuleks kindlasti kasuks. Nagu giid mu eraviisilise küsimuse peale masendunult kinnitas, on just väikelaste poole tee peal pissitamine üks nende suurimaid muresid.
Aga olgu, mõni sõna ka koobastiku kiituseks. Vägev on see värk tõesti. Suuremate koobassaalide
sisse mahuks Tartu raekoja plats koos seda ümbritsevate hoonetega kenasti ära. Stalagmiidid ehk altpoolt koopalae poole küünitavad tilk-moodustised on kohati uskumatute mõõtmete ja kujuga. Üks nendest, Kolju-nimeline on sobivalt roheka valgustusega ja teatud nurga alt tõepoolest ligi 10-meetrise hiigelkolba kujuga. Korraliku valgustusega saaks siit imeilusaid vaateid välja püüda, kuid paraku lülitab mööda raudset teerada liikuva grupi giid vastavad prožektorid sisse ja välja vaid nappideks minutiteks ning olemasolevgi valgustus jääb napiks. Üsna teekonna lõpus paiknev kivistunud kose sarnane moodustis, mida mööda siiani ka päris-kosk sügavikku kulgeb, lummab aga kindlasti igaühte. Vähematest kummalistest ja kaunitest jurakatest rääkimata.
Et väljume sooja õhu kätte juba õhtupoolikul, otsustame minna söögikohta otsima. Soovitatud „Kavkazki dvorik“ on täpselt nii õdus ja hea, nagu lubati. Veedamegi ülejäänud laupäeva õhtu selles, enamasti rododendroni-okstest punutud seintega majakestest koosnevas asutuses. Suures
kõrtsiruumis keskpõrandal lõõmavate pikkade halgude kohal podisevad pajad, küpseb liha ja lae all suitsu sees saab oma võrratu meki kohalik sulugun-tüüpi kõva juust. Kõik see pisut suitsulõhnane idüll maksab samas üsnagi vähe. Pika õhtu jooksul tarbitud vürtsikas ja maitsev õhtusöök läks maksma umbes 100.-EEK ehk 300.-RUB inimese kohta. Selle hinna sees olid ka minu poolt tarbitud neli kohalikku õlut Suhhum ning kaaslaste janustesse kurkudesse kadunud kaks liitrit koduveini. Muuseas, selles kõrtsis maksis liiter koduveini ja liiter tšatšat (viinamarjast aetud naps) ühepalju ehk 175.-RUB. Nojah, ja õlugi maksis ju ainult 40.-RUB tükk ehk praktiliselt sama palju, kui poes.
Pühapäev, 20.09
Arvutasime, kui palju on meil kaasas sularaha ning leidsime, et saame koha peal viibida jupp maad vähem plaanitust. Seega asusin kiirelt helistama, lootuses, et õnnestub mõni nädala peale planeeritud kohtumine ümber tõsta samale pühapäevale. Õnneks nii ka läks. Igal heal asjal on aga ka oma varjukülg – nii läks vett vedama algne kava ka see päev puhata ja nt Ritsa järve äärde sõita.
Peatasime mööda Abhaasia peamist (et mitte öelda ainukest) maanteed vurava marsruutbussi ja sõitsime pealinna Suhhum. Novõi Afonist Suhhumi maksab kutsikasõit 50.-RUB ning kestab u pool tundi (Suhhumist Psou jõeni ehk piirini mööda sama maanteed kolm korda rohkem ehk poolteist tundi ja 150.-RUB).
Peale raha ja aja peab reisumees arvestama ka närvide kuluga. Kui puudub varasem kogemus mägiteedel sõitmiseks ning kohalike sõidustiili talumiseks, on targem mitte ettepoole vaadata. Külgakendest maastiku imetlemine peaks andma piisavalt tegevust –esteetiline elamus on garanteeritud. Kui aga ikkagi ettepoole piiluda, võib hinge ikka üsna kinni võtta. Ehkki see konkreetne jupp maanteest (Novõi Afonist Suhhumini) on hiljuti üsna talutavasse olukorda viidud. Peale teemärgistuse puudub aga eurooplase pilgu jaoks sealsetel teedel tihtipeale ka terve mõistus. Väljud sa parajagu kaugelt üle saja-kilomeetrise tunnikiirusega mägitee pimedast kurvist ja ei tea iial, mis ees ootab. Kaks külameest võivad olla oma autud kinni pidanud, et kauaoodatud kohtumist autost väljudes kaelustamisega tähistada ja törts juttu puhuda. Ilma igasuguse ettepaigutatud hoiatuseta võib kodanik oma autol kummi vahetada.
Kuid kõige koledam asi on ikkagi loom. Lehm või pühvel keset teed on veel pool häda. See vahib tuima näoga otsa ning kas seisab või liigub mööda kindlat trajektoori, olles otsustanud just teispool teed märgatud mahlast rohututti jahtima minna. Kuid hobustega olla asi palju koledam. Kui too märkab enda poole kihutavat autot, ei proovi ta mitte eest ära põigata, vaid üritab üle selle hüpata – kuid väikegi valearvestus tähendab seda, et ta ei hüppa mitte üle auto, vaid selle SISSE! Ning siis saad aru, et väljend „loom jääb auto alla“ on kohatu. Sellises olukorras jääb auto looma alla.
Koos reisijatega. Õnneks läks meil õnneks.
Suhhumi jätab vägagi vastuolulise mulje. Kesklinn ja rannaäärne promenaad näeb juba päris kabe välja. Üht-teist ehitatakse ja remonditakse, tänavaid pühitakse ja rahvas näib kohvikutes muretu nagu kuurortlinnas ikka. Aga pisutki eemale, äärelinna poole on pilt sootuks teine. Ehkki sõjast on möödas 15 aastat, näeb siiani varemeid, mürsu- ja kuulijälgi ning lihtsalt tühjalt seisvaid maju. Linn on hõre. Praegu elab siin umbes pool endisest elanike arvust, kogu riigis aga ehk napp kolmandik. Enamik on põgenenud 1992-1993.a. sõja ajal ja järel. Muuseas, abhaasid nimetavad seda Isamaasõjaks (Otetšestevannaja voina). Ja Venemaad, kes nüüd lõpuks neid toetama on asunud, tihtipeale
Velikaja Rossia ehk Suur Venemaa. Kui lühike on ikkagi rahva mälu, nimetades oma hiljutisi vastaseid, blokeerijaid ja teist poolt relvadega varustajat liitlaseks. Ning kui pikk on soovi korral sellesama rahva mälu, rääkides oma hiilgavast minevikust. Kuid olgu, jäägu poliitika sellest reisikirjast kaugele.
Õhtupoolikul viiakse meid vaatama üht taastatud kuurort-kompleksi. Evkaliptovaja Roša ehk Eukalüptisalu. Samumeie, kui hea õhk!!! Mägede ja merede õhu kohtumiskohal kasvab sadade kaupa eukalüpte, mis tolles niiskevõitu õhtus lõhnasid nagu ... no kuidas ma ütlen ... no nagu kehastunud värskus. Seisad, kuulad meremühinat segiläbi puudekohinaga, lisaks vihma tasane krabin ning imad iga kehapooriga endasse seda hurmavat segu. Iga hingetõmme on nauding. Aroomiteraapia ja ülim rahu.
Tõsi küll, see kuurort paikneb keset ... ei midagit. Keset tühjaksrüüstatud grusiinide külasid,
ümbritsetud kõrge betoonmüüriga endine kompartei nomenklatuurne puhkebaas ei paku mitte midagi peale hunnitu õhu, mere ja vaikuse. Nagu selle asutuse moskvalasest investor seletas, et see ongi asja idee. Vaikne puhkus. Ei mingeid diskosid, restorane ega ööklubisid. Paarikorruselised majad eukalüptide all, meri ja vaikus.
Meie kohaletuleku puhul ilmus välja ka kompleksi abhaasist kaasomanik. Õigemini kohalike seaduste järgi pärisomanik. Välismaalased ei saa omandada kinnisvara, maast rääkimata. Igal firmal peab olema abhaasist omanik/osanik. Kiirelt kaetud pika laua taga sai kuulda abhaaside pajatusi ammustest väärikatest aegadest, kohalikest kommetest ning viimase sõja koledustest ja kangelaslikkusest. Küsimusele, kas on võimalik tagasi pöörduda selle vanade meeste jutus ülistatava traditsioonilise ja rahuküllase elu juurde, saan nii veendunud „jah“, et edasi pärida oleks näotu. Vaatepilt, kuidas pensioniikka jõudev, alles hiljuti isaks saav abhaas räägib uhkusega oma perest, maast ja kommetest, tekitab austust. See, kuidas ta palja parema käega mamalõgast (maisimannast tihke puder, kohalik põhitoidus) kuulikesi veeretab, neid vürtsikasse oakastmesse kastab ja suhu pillub, paneb imestama. Kuidas vaid harva tšatšaklaasi tõstes (selles on aga ülipuhas, kolm korda läbi aetud 80-kraadine naps, mis tulejutina su huuli kuivatab ja sisemust soendab) pikki ja läbimõeldud tooste ütleb, paneb uskuma seda, et ennemuiste istusid mehed kolm päeva lauas.
Ahjahh, enne lahkumist panen tähele, et vana abhaasi punases mersus lebab juhiistme kõrval püstol.
Esmaspäev, 21.09
Sellest kohtumisi täis päevast saan vähe rääkida. Ehk ainult seda, kuidas välisministeeriumi viisa-näitsiku käest küsisin, kui palju siis meiesuguseid viisavajajaid seal ka käib. „Oi palju“, tuleb esmane vastus ning hiljem täpsustus, et ikka kohe lausa kümme tükki päevas. Kogu selle turismist elatuva piirkonna kohta tundub naeruväärselt väike arv.
Hiljem kohalikust lehest loen, et vastavalt sel suvel tehtud uuringule (küsitleti 1000 turisti) on venemaalaste osakaal 96%, ukrainlastel ja valgevenelastel vastavalt 2% ja 1%. Meiesuguseid, kaugvälismaalasi ehk siis neid, kes viisat vajavad, olla 0,2%. VF kodanikel pole mõistagi viisat vaja – ning kuna enamik Abhaasia elanikest on samuti VF passi omanikud, siis pole piiriületus ka nende jaoks probleem. Tõsi küll, mitte turismihooajal, mil üksainuke piiripunkt muutub kilomeetrite-pikkuseks ummikuks.
Muuseas, siit ka seletus, et miks pole Abhaasias panga-automaate. Esiteks muidugi see, et tunnustamata riigis ei saa enda esindusi avada ükski rahvusvaheline pangakett. Tõsi küll, kaubanduses on üks erand – nimelt tegutseb Benettoni firma kohapealne kauplus vaatamata protestidele ikka edasi. Aga pole ka Vene pankade esindusi. Ühest küljest Abhaasia üritab oma majandust kaitsta laus-kokkuostmise eest ja püüab vähemalt kohati oma turgu vene kapitali eest kaitsta. Aga teine asi on see, et enamik venemaalasi ei kasutagi pangakaarte. Isegi moskvalastest suur osa isegi kui omab mingit plastikkaarti, siis see pole meie mõistes maksekaart, vaid nö palgakaart. Ettevõte kannab sinu palga pangaarvele ning sina saad selle plastiktükiga oma raha seina seest kätte. Nii et absoluutne enamik sellest 96% turistidest ei vajagi sihandset imevigurit nagu pangaautomaat.
Ja sellestsamast ajalehest ehk meediast laiemalt. Ehkki kohalik seadus nõuab, et vähemalt pool leheruumist peaks olema täidetud abhaasia-keelse tekstiga, ei järgi seda sisuliselt keegi. Lehed ilmuvad vene keeles, sisaldades ehk ühte-kahte lugejakirja või lühiartiklit abhaasi keeli. Erandiks on Gali rajooni leht, mis ilmub kolmes keeles – vene, abhaasia ja gruusia keeles.
Ega abhaasia keel pole ka mingi meelakkumine. Ainuüksi selle kohta, kui palju leidub abhaasia tähestikus tähti, kuulsin ma nelja erinevat vastust vahemikus 54-64. Ning vaid 6 neist on vokaalid. Nagu seletas üks sealse keele arenguga lähedaselt kokku puutuv inimene, tegeletakse suuresti alles kirjakeele leiutamisega. Kui nö tsiviilkeeled lähevad järjest lihtsustumise suunas (isegi vene keeles on kadumas nt „jo“ täht), siis abhaasid leiutavad üha uusi krõnkse, et veelgi täpsemalt edasi anda mõnd kurguhäälitsust. Tähemärgid ise on kirillitsa-põhised, kuid omavad hulganisti lisasümboleid. Abhaas grusiinist aru ei saa, nii nagu ka grusiin abhaasist. Apsuade lähim sugulasrahvas on vene poolel elavad adõgeed ning veel peoga pisemaid hõime – kuid mittesugulus grusiinidega on tihti-korratav argument.
Kuigi omavahel võivad abhaasid rääkida ka omas keeles, on nö asjaajamiskeeleks vene ja see domineerib kõikjal, ka nt kohaliku parlamendi töös. Abhaasia keele arendamise fond on küll alustanud õigest otsast – asunud andma välja apsuakeelseid lasteraamatuid ja tõlkima multifilme, kuid kuni sellest saab kogu rahva jaoks elav keel, läheb veel aega.
Meiesuguste jaoks on seda kõik ehk keeruline mõista. Kui eestlase jaoks on omariiklus ja iseseisvus kui eelkõige keelekeskne, siis apsuadel on selleks midagi muud. Nimelt apsuara. Ehk abhaaslus. See on pilv kirjutamata kombeid ja tavasid, mida igaüks järgima peab. Alates vanemate austamisest kuni külalislahkuseni välja.
Muuseas, sealse külalislahkuse kohta käibib üks legend. Nimelt on külaline püha. Isegi kui ma oleks ühe konkreetse abhaasi jaoks vaenlane, ei oleks mul kindlamat varjupaika kui sellesama abhaasi kodu. Kuni ma olen külas, peab ta minu eest hoolitsema, mind kaitsma ja ümmardama. Tõsi küll, seda ainult seni, kuni ma selle kaitsva kodu uksest väljun.
Esmaspäevase päeva juurde tagasi tulles aga pean jubedusega meenutama oma elu kõige hullemat toidumürgitust. Õhtul sõi meie neljaliikmelisest seltskonnast kolm inimest hartšod ehk siis tihket lambalihasuppi. Ühele tundus selle maitse veider ja ta jättis enamiku järgi. Mina koos teise kolleegiga uhasime supi sisse aga mehiselt adžikat (tuliteravat maitseainet, mille kõrval meie poodides müüdav samanimeline asi on kahvatu moos) ning ei pannud midagi tähele. Tunnikese pärast aga hakkas kõigil kolmel halb. Vaid pisut hartšod maitsnud kaaslasel oli ehk pisut kergem, kuid minul, kellele supi sees eriti priske lambalihatükk sattus, oli kogu järgmine päev sisuliselt välja lõigatud.
Teisipäev, 22.09
Nagu öeldud, olin selle päeva väga läbi. Paar kohtumist, mis oli kokku lepitud, veetsin enamasti kabinettides diivanitel pikali, minu eest kõneles teine kolleeg, kellel oli pisut kergemini läinud.
Kuid kogu selle koleduse sees juhtus ka üks vahva seik. Ühel väga valulisel ja vaevalisel hetkel pakkus kõrge ametnik, kelle kabinetis parasjagu viibisime, et ehk aitaks mind klaasike viina. Ägisesin vastu, et sel juhul juba pipraviina. Üldiselt pole ma vodkat pruukinud juba üle 20 aasta, aga kõhuhäda puhul pole pipraviinast paremat asja. Kui viinaga oli lihtne – see oli härrasmehel kohe kapist võtta – siis pipra järgi saadeti autojuht. Tõsi küll, täpsustades, et toogu siis juba adžikat: mida teravam see naps on, seda paremini mõjub. Abiline kadus kiirelt ja naases ... alles umbes poole tunni pärast, käes terve kast adžikat ehk siis tubli tosin kopsakat purki! Kodaniku jaoks näis ilmne, et kui kõrge ametniku külas viibivad auväärsed võõramaalased juba kohaliku adžika vastu huvi tunnevad, siis tuleb neile tuua otse tehasest ja korralik pakenditäis. Vaatamata masendavale enesetundele kõõksusin koos teistega jupp aega naerda ... ja hakkaski parem. Oli see nüüd napsist või naerust, aga aitas ikkagi
Kolmapäev, 23.09
Tundsin end juba tublisti paremini. Viimased kohtumised möödusid küll pisut virila näoga, kuid siiski juba asjalikult. Vahetult enne ärasõitu kohalikule televisioonile antud intervjuu ajal proovisin koguni pisut naeratada. Ajasin niiii neutraalset juttu kui võimalik, avaldades vaid imestust meeletu erinevuse üle suurepärase loodusliku ümbruse ja kasina elukvaliteedi üle.
Vaba tunnikese jooksul põikasin sisse Suhhumi botaanikaaeda. Ehkki Tartu aed on oma liigirohkuse ja hoolitsetusega kindlasti kaunim, jättis ka Suhhumi analoog ikkagi hea mulje. Muljetavaldava suurusega plats ja liigirohke dendropark, omapärase iluga bambusallee (mille
sihvakad tüved olid küll kahjuks täis venekeelseid kirjeid stiilis „Vasja bõl tut“). Mitmed ilutiigid, igavesed sekvoiad ning üle 350-aastane „patriarh“ ehk kaukaasia pärn ... kõik see kokku oli väärt vaatamist.
Vastu õhtut üle Psou jõe läksime me juba jalgsi. Eraldiseisev jalakäijate sild peaks küll pigem nime kandma „kärusild“. See oli täis üle-elusuurusi kaubakärusid, mille koormaks 50-kilosed pähklikotid, ikka nii paarikümne kaupa kärul. Nii et tonn pähkleid, tõukajaks enamasti pisike tädike. Aga ju see siis tasub ära. Kohe teispool piiripunkti algas Venemaa poolel turg. Umbes poolteist kilomeetrit jutti. Kõik, kes bussiga piirini tulnud ja jalgsi seda ületavad, satuvad koheselt müügipuntkade vahele, millede vahelt sind pidavalt hõigatakse küll takso-, küll muude pakkumistega.
Siinkohal tulebki punkt panna Abhaasias-käigule. Kuid mitte veel reisikirjale, sest viimane päevake, mille veetsime nüüd juba Venemaal, sai samuti piisavalt värvikas ning kirjeldus-väärne.
Väljudes Venemaa poolel turuväravast, jäime ootama meile vastu tulevat autojuhti, kes pidi meid ära viima Sotši eeslinna Adler mõnda pisihotelli. Pisut ootamist, ja saabuski ... jällegi üks armeenlane. Nagu Abhaasia poolelgi, nii ka siin on enamik ettevõtlikust rahvast sedasama kaukaasia tõugu. Et olime Abhaasiast pagenud sularaha-puuduse tõttu, vupsasime kiirelt pangaautomaadi juurest läbi – siinkohal tasub ehk mainida, et Venemaal sihandse instrumendi järgi küsides tuleks täpsustada, et peate silmas aparaati, millest saab raha välja võtta. Asi selles et enamasti kohtab vastupidiseid seadeldisi, millesse saab raha sisse panna, makstes sel moel telefoni, interneti vms eest. Eks ka siin liigu suurem osa rahast ikka sulas ning oma arvete tasumiseks ei pea sa mitte tegema netipangas klõpsatusi, vaid selle ükskõik-mis-moel su taskusse sattunud rublad vastavast pilust sisse toppima.
Võttes aga arvesse asjaolu, et raha me siiski saime, ning meie mobiilid hakkasid taas normaalselt funktsioneerima, ja et hotellis oli ka wi-fi ja et retseptuuris poldudki imestunund meie soovi üle saada makstud raha eest vastu ka tšekk ... kõik see kokku pani mu kolleegi õhkama, et ta pole kunagi end Venemaal niiiii hästi tundnud. Et ikkagi tagasitulek tsivilisatsiooni sisse või nii
Hotell, milles peatusime, oli üks omamoodi fantastiline ning samas väga sümpaatne nähtus. Maa
maksab selles kandis kullahinda – 10x10 meetrit jupike nii umbes 100 tuhat EUR ... pigem rohkem kui vähem. No aga ega siis polegi ju palju vaja – see konkreetne hotelliomanik oli ostnud 40x10 meetrit ning ehitanud selle peale vorstja moodustise. Midagi kaarhalli sarnast. Üks sein sellest hallist oli kahe korruse kõrgusel täis ehitatud hotellitube, teine pool moodustas sümpaatse sisehoovi. Vaibaga kaetud pikk ja lai koridor oli mõnus ja turvaline mänguplats ringikappavatele lastele, samas oli isside-emmede jaoks ka pinksi- ja piljardilaud, jõuseadmed ja raamaturiiul diivaniga jne. Kokkuvõttes vägagi mõnus ja hubane paik, makstes 1000.-RUB öö.
Tõsi küll, ilmselt oleks tipp-hooajal seesama koht maksnud rohkem, kuid nüüd oli puhkajate tulv otsakorral. Nagu kohalikud ütlesid, et nädal-paar veel ja ongi kõik. Meie hotelli pererahvas keerab üldse siis uksed kinni ja sõidab oma kesk-Venemaal asuvasse koju. Puhkama. Ülejäänud, paiksem rahvas puhkab sealsamas, juues pikkadel talveõhtutel veini või siis ehitades oma hotellile veel ühte korrust peale. Sest talve meie mõistes pole selles kandis ju olemaski. Kui isegi tuleb ehk korraks talve jooksul lumi maha, siis ka seda vaid paariks tunniks. Ning juurde ehitada selles kandis tasub – kogu suure Venemaa jaoks on Sotši ainus rannik, mis nõuka-ajast saadik puhkuse sünonüümina toimib ja kuhu sõitmiseks pole välispassi vaja.
Umbes kümmekond aastat tagasi nägi Adler välja sootuks teistsugune, madalam ja
maalähedasem. Nüüd meenutasid seda aega vaid üksikud pisut äravajunud puitelamud. Absoluutne enamik ehitisi aga olid värsked, kolme-nelja-viie-korruselised hooned. Hotelli kõrval hotell. Enamik hoove toimis kohvikutena – siit aga minu soovitus, valige selline peatuskoht, mille ees ja kõrval sellist asutust pole. Vastasel juhul mööduvad õhtud liigagi rütmikalt, kuulates kolmest kõrvu paiknevast diskosaaliks muutunud pisirestost tümakat läbisegi karaokega. Hotell Ljudmilla, milles meie peatusime, igatahes õnnistas meid suhtelise vaikusega. Mingil vaikival kokkuleppel oli see tänav ainult paari söögikohaga, see-eest kõrvaltänav kaikus õhtul (m)elust.
Neljapäev, 24.09
Mõistagi seadsime hommikul esimese asjana sammud mere äärde. Vaja ju üle vaadata see üleliidulise ... või nüüd siis ülevenemaalise tähtsusega rand. Paar käänakut ning pöörasimegi pooleliolevate hotelli-ehitiste vahelt mere poole. Kuid mere asemel ... või õigemini selle ees ... laius mitmerealine raudtee. Ausalt öeldes oli ehmatus päris korralik – poleks kuidagi oodanud kuurort-tsoonis midagi nii tööstuslikku. Ületanud selle takistusriba, jõudsime aga siiski mere äärde.
Eestlane, kelle jaoks sõna mererand tähistab Pärnu laia liivaplääži, peab nüüd hinge tagasi
tõmbama. Ning asju enda jaoks ümber mõtestama. Sest see kuulus Sotši rand, see miljonite inimeste ihalus pole muud kui ... kümnekonna meetri laiune kiviklibu-riba betoonist kaldakaitse-raudteetammi ja mere enda vahel. Kitsas ja ebamugav, rahvast tuubil täis ribake, mida mööda kõndimine on suhteliselt vaevaline. Kus saalib järjest ruuporisse röökivaid müüjaid, kes teineteise võidu suitsukala, pirukaid või muud söödavat pakuvad. Kus sa ei leia sajakonna meetri ulatuses ühtegi kohvikut, kuid mille juurdepääsu palistavad autod, mis müüvad pagasnikust suurte plastpudelitega koduveini. Mnjah. Kui nüüd meenutada, siis ega ma ei näinud seal tualetti kah. Aga ega ma ka ei otsinud.
Tõsi küll, ma nägin ainult jupikest sellest rannast. Võib-olla päris Sotši enda juures näib pilt parem ja see kesine pilt vaatas vastu ainult Adleris. Ma ei tea. Räägin sellest, mida nägin.
Lonkisime mööda seda kunagist aed-, nüüd puhkelinna ringi. Ühe kõrge piirdeaia küljes kasvavaid
viinamarju noppiv mees vaatas meile kummaliselt otsa, kui küsisime, et kuskohas neid viinamarju osta saaks. Need pole ju söögiks, vaid veiniks. Tumedad kobarad näisid aga meile niivõrd ahvatlevad, et küsisime, et kas me siiski saaks kasvõi kilokese neidsamu osta. Käega rehmates – et mis sa totakatest turistidest ikka tahad – kukutas mees seepeale meile paar prisket päikesesooja kobarat. Niisama, tasuta. Pärisin lahkelt taadilt, et palju tal siis seda veini kavas teha on, vastas too – nii umbes tonn. Jällegi meiesugusele paras shokk. Kui eestlane ehk õunaveini teebki, siis no kakskümmend liitrit või nelikümmend. Aga et tonn ... nojah, teised olud
Lõuna paiku vantsisime randa tagasi, lootuses siiski mõnd kohvikut leida. Jäid ju ennem silma mingid betoonrajatised, mis ranna kohal sammastel kõrgusid. Kuid need osutusid hoopiski ... aeraariumiteks. Et kui sa ei taha muu massi hulgas räpasevõitu kividel vedeleda, maksad 100.-RUB ja kebid kuninglikule kõrgusele. Tõsi küll, makstes seal veel 100.-RUB lamamistooli eest.
Lõpuks leidsime siiski kohvikukese. Kuumas päikeses roidunud kehale mõjus kann külma õlut ja ootamatult hea kalmaarisalat vägagi hästi. Kui nüüd õigesti mäletan, siis maksis esimene 60 ja teine 80.-RUB. Pool tunnikest päikese käes mõju mu vähepäevitunud ihule aga üsna ootuspäraselt – tundsin, et nahk hakkab kibelema ja aeg on jalga lasta. Hiljem avastasin, et päevitus oli totakalt ühepoolne – ehk siis täpselt see pool, kuhu päike paistis, punetas võimsalt, teine pool aga jäi siivsalt kahvatuks
Et see päev oli meile ootamatult sülle kukkunud, poolenisti pealesunnitud puhkus (lennuk Sotšist tagasi Moskva poole väljus alles järgmisel hommikul), siis polegi sellest mõnusast logelemisest muud eriti kirjutada. Või õigemini – poleks kirjutada, kui poleks onu Koljat.
Kui kolleeg ostis endale kaasa pudelikese veini ja teise konjakit, siis mina soovisin suveniiriks ühes haarata pisut tšatšat. Pärisin ettevaatlikult hotellipidaja käest, et kas siinpool piiri ka sellist asja saada (Venemaa seaduste järgi ju nagu ei peaks olema). No otse loomulikult on! Kiire telefonikõne ja siis juhatatigi mind – mine siin ümber nurga ja näed värava peal silti „djadja Kolja“. Küsi ja sulle antakse.
Nii oligi. Silt ühe järjekordse hotelli kohvikuväraval näitas, et olin õiges kohas. Nina aga ütles, et olin leidnud midagi veelgi mõnusamat. Kiire tehing tehtud – 200.-RUB eest pudelike „mineraalvett“ näpus, jäin silmitsema värskelt särisema pandud šašlõkki. Lõhn oli imehea. Tabanud mu pilgu, küsis peremees, et kas ma siis polegi veel tema liha proovinud. Et tema šašlõkk on ju kogu Sotši parim ja üleüldse ... kas peangi täpsustama, et see „onu Kolja“ oli armeenlane?
Nii juhtuski, et mõne aja pärast istusime onu Kolja hoovis. Kuni mees päratusuuri lihatükke vardasse ajas, tabas ta kõrv, et me kolleegiga omavahel eesti keeles räägime. Taevane arm, mis siis järgnes! Kõik need positiivsed emotsioonid, mis mees kunagi Pribaltikas kogunud oli, langesid meile kaela! Vähe sellest, et meie taldrikule sattus tellitust poole rohkem imehead värskelt grillitud lamba- ja sealiha. Peremees tegi kiirelt oma vajalikud toimetised ja istus meie lauda. Tšatšaklaas täitus ja tühjenes imekiirelt ja peremehe jutuvada voolas meie peale nagu Musta mere lained mõnisada meetrit eemal rannakividele. Saime kiire ekskursi selle kandi ajalukku ja tänapäeva, poolsosinal räägitud lood sellest, kuidas asjad „tegelikult“ käivad. Kui prooviks kõike kirjeldada, siis see laul ei saakski
otsa
Lahkumishetkel tassis onu Kolja (see nimi ehk Nikolai olla tegelikult ehtne Armeenia nimi!) meid oma jõuka naabri hoovi, et näidata, kuidas „tõeline armeenlane“ peab elama. Kolja hotellist veel kaks korda kõrgema hoone hoovis oli valgustatud bassein ja väike tantsuplats. Kolja lubas ka ise varsti sinnamaani jõuda. Päris äramineku momendil – see aga nihkus ikka minuthaaval kaugemale ja kaugemale – pakkis mees meile mõlemale kaasa ka kingikotid. Omatehtud erinevad lihakastmed ja purgike adžikat. Oehh. Ja tänan! Onu Kolja – jätke see nimi meelde! Muuseas, mees torkas mulle pihku ka oma visiitkaart-kleepsu. Et ma selle oma presidendile annaks. Juhuks, kui tollel peaks tõeliselt head šašlõkki aja minema. Seda Sotši parimat! Nii et siis, härra president, kontaktid saate minu käest.
Reede, 25.09
Tagasilennutumine läks üsna tavapäraselt. Adlerist visati meid 350.-eesti lennujaama. Sotši vana lennujaam elab ilmselt viimaseid päevi, keegi selle remonti enam ei investeeri. Kogu infosüsteem, sh reisijate registreerimiseks, tõrgub varahommikuselt käima minemast. Kui lennujaama tualett on riigi visiitkaart (mäletate seda Lennart Meri kuulsat passaaži), siis jätavad need Venemaa lõunaväravad küll niru mulje. Uus lennujaam töötab juba testrežiimis ning loodetavasti kolib kogu liiklus sinna peatselt üle.
Taas viis ruumikas ja uhke Airbus meid maitsva toidu ja hea teenenduse saatel Moskvasse. Ligi 5 tundi molutamist kahe lennu vahel ei tundugi nii pikad, sest varsti saab ju koju.
Kogu lennu suurim teadmishetk saabub aga minu jaoks Estonian Air parda-ajakirja sirvides. Et aga olen sellest juba lühidalt kirjutanud, siis torkan siia vaid viite.
Tallinn. Maantee. Kodu.
Abzi’araz! Ehk siis kõike head apsuade keeli.
Karmo Tüür
4.10.2009
Enne kui asuda reisipäeviku juurde, mõned sõnad sissejuhatuseks. Ühe eripäraga peab seda kanti külastades arvestama. Kui oled külaline, siis ootab sind ees parim, mis saada. Kui aga klient, siis võidakse muretu hoolimatusega küsida mitmekordset hinda. Sestap on tark endale enne reisi selgeks teha niipalju kui võimalik.
Kasvõi näiteks sellised pisiasjad, et Abhaasias peab loobuma enamikust nendest „tsivilisatsioonihüvedest“, mida meie võtame enesestmõistetavana. Olgu, traadita internetiühendust ei peagi igal pool olema. Ning see, et lakkab töötamast sinu mobiil (sest Eesti telefonioperaatoril ja Abhaasia kompaniil pole lepingut) saab lahenduse kohaliku mobiilikaardikese ostmise läbi. Kuid et Abhaasias pole ühtegi pangaautomaati, kuskohast saaks raha välja võtta, rabab rännumeest ootamatult. Ahjahh, rahast toimib kohapeal ainult vene rubla, valuutavahetusvõimalustki pole mitte igal nurgal.
Viisa saamine on aga oopus omaette. Kohalik välisministeerium on üks väheseid riigiasutusi, mis üldse veebisaiti omab. Sellelt saab endale alla laadida viisa-ankeedi, ära täita ja tagasi saata. Soovitav on seda siiski teha faksiga, mitte elektrooniliselt (soovitav on nii ehk teisiti telefonitsi üle pärida, kas avaldus on ikka kohale jõudnud). Mõne aja pärast saad vastuse, et kas su sissesõidu-soov on heaks kiidetud. Peab olema valmis üsna põhjalikuks aruandluseks teemal, et miks ikkagi ja kuhu täpselt soovid sõita. Kui luba käes, pead kohalejõudmisel minema päeva jooksul sealsesse välisministeeriumisse, kus saad endale viisa ... peale seda, kui oled enne ära maksnud kohalikku Sberbanki 20.-USD ulatuses rublasid ehk riigilõivu. Soovitav on see viisa paluda endale mitte passi kleepida, vaid lahtiselt anda – vastasel juhul võib tekkida probleeme hiljem Gruusiasse sisenemisega. Nii et see viisa toimib omamoodi väljasõidu-loana, mitte sissesaamiseks vajaliku tõendina. Kõik see kehtib Venemaa poolelt, üle Psou jõe sisenedes. Kuidas peaks asi välja nägema riigi teisest otsast ehk üle Inguri jõe tulles, ei oska öelda. Ametlikult Gruusia mingit teist Abhaasiasse sisenemist ei lubagi, Venemaa poolt sissesõit võrdub Thbilisi jaoks kuriteoga. Kas ja kuidas on see Gruusia-pärane sisenemine teostatav, ei oska ma kommenteerida.
Kui aga lisada siia joovastavalt värske õhk, kuhjadena superhäid elamusi ja ülivõrdeline külalislahkus, siis saab kokku segu, mida võib ainult soovitada.
Paraku on see reis mul ametialane, sestap jääb lugu lünklikuks. Kirjutan sellest ja niipalju, millest saan.
Reede, 18.09
Lend Tallinnast Moskvasse ei paku mingeid erilisi elamusi ... kuid ega sellelt polegi palju oodata. Tund kakskümmend minutit kipakavõitu lennukis möödub enamasti 11 kilomeetri kõrgusel, tuhisedes 850.- kilomeetrise kiirusega lõputu pilvevaiba kohal. Alles Moskvale lähenedes hakkab selles kobrulis-valges kihis tekkima rebendeid.
Üsna vahetult enne Moskvat jäi silmi üks eriskummaline ehitis. Künka otsas olevast kaunis kopsakast ümmargusest „paviljonist“ (sammastega ehitisest) laskus mööda nõlva alla hiigelpikk, kurviline ja kohati iseenda ümber tiire tegev toru. Lennukist maapealse objekti mõõte hinnata on üpriski keeruline, kuid pakuksin selle toru pikkuseks vähemalt sadakond ning läbimõõduks paar meetrit. Kas tõesti hiiglaslik akvapark koos veetoruga?
Šeremetjovo-2 lennujaama tõeline katsumus on saabuvate reisijate passikontroll. Vaevalt et sellise inimhulga juures saabki loota mingit erilist luksust või kasvõi teeninduskiirust. Lennuk lennuki järel pahvatab oma sisu üsna kitsukesse ruumi, mille kaudu maabujad transiit-tsoonist väljuvad, üha uusi horde. Rahvaste paabel tammub närviliselt jalalt jalale, proovides moodustada järjekordi ja üritades ära aimata, milline kümnekonnast läbilaskepunktist taas tööd alustab. Väiksemgi viide, et ringilöntsiv ohvitser avab nt 6. luugi, sunnib nõrgema närvikavaga kodanikke tormama sinnapoole.
Koos meiega saabus ilmselt lennuk Hiinast, sest antud hetkel ümbritses Tallinnast tulnud heleda nahavärviga seltskonda tubli ports Taevaaluse kodanikke. Minu järjekorra lõpus päästeinglina terendava piirvalveprouast käis läbi tajutav masendushoog. Vaid Allah teab, miks see nii läks, aga keskmise hiinlase tuvastamiseks ja andmebaasi kandmiseks kulus märgatavalt rohkem aega kui eurooplase välimusega reisilise puhul. Ohvitser langetas korduvalt oma blondi peakese rusikas käele, asudes ilmse tülpimusega silmitsema napilt üle leti ulatuvat sõbralikku hiinlast ja tema passi.
Et pidime kolme tunniga jõudma järgmisele lennukile, ei mõjunud taoline venimine kuigi meeliülendavalt. Kuid lõpuks käisin ka mina blondi kerberose pilgu alt läbi ning panin oma jalad juba ametlikult Moskvamaa pinnale. Õigemini kiirelt liikuma piki lennujaama betoonpõrandat, jõudmaks ühest lennujaamast teise viivale liinibussile.
Kuigi nime järgi võiks eeldada, et Šeremetjevo 2 ja Šeremetjevo 1 paiknevad kui mitte ühe katuse all, siis vähemalt kõrvu, pole see ometi nii. No ütleme vähemalt eestlase pisukese mätta otsast vaadatuna. Transfeer-buss tiksub mööda äärelinnalikke teid sinna sõita nii umbes paarkümmend minutit.
Buss ja selle pilet 25.- RUB (marsaga oleks see ots 60.-RUB, taksohinna peale ei taha mõeldagi) jätsid aga ütlemata hea mulje. Madalapõhjaline moodne buss oli puhas ja ruumikas, piletikasutus aga lükkab ümber nii mõnegi stereotüübi. Kolmeukselisel bussil tohib siseneda ainult läbi esimese ukse ... ning ehkki teised seisid rahva mahalaskmiseks peatustes pärani lahti, tulidki head venemaalased peale ainult läbi õige avause! Bussi-pääs meenutab metrood – magnetribaga paberitükk tuleb lasta läbi vastava lugeja, mis plõksab põlema rohelise tule metall-torudega tõkestatud läbipääsus.
Kui Šeremetjevo-2 jätab suhteliselt kabeda (ehkki meeletult ülerahvastatud) mulje, siis Šeremetjevo-1 ehk siseliinidele mõeldud vennas-asutus pole seda mitte. Bussist maha astudes on isegi keeruline oletada, milline ümbritsevatest betoonkarpidest on ee õige. Aga teiste järel liikudes, laveerides täissülitatud bussipeatuse, käigu pealt söövatest ja õlut libistavatest kodanike summast läbi, jõuab vähese vaevaga õigesse kohta. Ehkki hmmm, jah ... lennujaamaks on seda esimese hooga keeruline pidada. Pigem nagu üle-elusuurune bussijaam või nõuka-aegne tööstusliku olemusega vaksalihoone. Ei mingeid avaraid ootesaale, säravaid ekraane ja mõtetult kalliste poodide rivi, mis tavapäraselt lennuväravate ümber paiknevad.
Pika halli karva ruumi ühes otsas tuvastasime söögikohad ... ja tegime vale otsuse. Jummala pärast, hea reisiline, ära mine nendesse sööma! Ei, ega toit halb olnud. Ning ega teeninduselegi midagi väga ette saa heita.
Kuid need hinnad!!! Kolleeg asus esimesena tellima ja sai tünga suure T’ga. Üks napp kana-köögivilja grillvarras, pisut riisilisandit ja seenesalat koos õllega läks kaares üle 1000.- RUB. Mina olin pisut ettevaatlikum ja tabasin ära, et kogu toit on näidatud mitte portsu, vaid 100 gr hindadega. Kõige odavamad neist olid nt praetud kana (180.-RUB) ja plov (160.-RUB). Võtsin siis paarsada grammi plovi ja pudeliõlu ning maksin selle eest 620.-RUB. Ehk siis umbes 200.-EEK! Nojah, plov oli tõesti hea. Ohtralt terveid küpseid küüslauguküüsi, ploomitüksikesi ja päris maitsvat liha tegid sellest riisitoidust hüva ampsu ... kuid 500-kroonine kilohind!!! Aga koos jaheda Baltika õllega võis selle ju alla neelata ning tunda isegi kerget kosutust. Lohutust pakkus seegi, et me ei olnud ainukesed oinad, kes selle söögiasutuse lahkust olid eksinud nautima.Kurtes kurja saatust ja iseenda lollust, läksime peatselt läbi turvaväravate check-in poolele. Ah jah, lennujaama sisenedes seisid kah läbivalgustajad koos pundi miilitsatega ees, kuid need toimisid kuidagi vabatahtlikkuse põhimõttel. Kui ehmunud uustulnuk (nagu meie) uksest sisenedes nägi kõiki neid mundreid, väravaid ja muud butafooriat, ladus ta kõik oma pambud lindile. Kui aga kogenum kodanik jalaga ukse avas (nagu jällegi meie peale pisukest jalutuskäiku teist korda samasse jaama sisenedes) siis läks ta väravatest tuima näoga mööda nagu õige mees kunagi.
Nojah, aga peale check-in satud sa nagu teise maailma. Sama hoone teisel korrusel asuks kui hoopis teine lennujaam. Puhas, särav, viisakas ja ... üldse mitte nii kallis. Sajakonna rubla eest saab närvutunud teeline endale väikese kosutuse, istuda mitte-nii-ülerahvastatud toolidel ja lehte lugeda.
Ehkki pidevalt kostis kõlareist teateid ühe või teise lennu hilinemise kohta, läks meil kõik kenasti. Täpselt õigel ajal hüüti reis välja ning sadakond inimest liikus vallutama Moskva-Sotši lennukit. Silma järgi nii 150-kohalise raudlinnu odavam pool sai üsna pilgeni täis ning lend võis alata.
Aeroflot on ilmselt viimasel ajal oma lennuparki täiendanud. Modernse välimusega, puhas ja ruumikas lennuk tegi lühikese ja ülivõimsa stardi (tõepoolest tunnetad seljatoe pehmust), manööverdas üha kasvava kiirusega end õigesse lennukoridorri ja asus süvenevas pimeduses teele.
Kapteni teate 10,1 kilomeetrisest lennukõrgusest võtsin ma vastu juba kerges unevines. Tõsi küll, selleks pidin tegema väikese ümberpaiknemise. Pileti järgi sattusin istuma avariiväljapääsu kõrval olevasse tooli, mis on minu jaoks ... ummm ... keskmisest liibuvam. No võib-olla on asi selles, et ma ise olen keskmisest kopsakam aga kitsas oli ikkagi. Õnneks leidis ülitugevalt meigitud stjuardess mulle tagumises reas vaba koha, kus sain end mõnusamalt tunda.
Üllatuslikult aga pakuti reisi jooksul süüa-juua. Umbes pool tundi peale õhkutõusu jagati mahla-vett-pepsit ning veel tunnikese pärast veeres mööda vahekäiku söögivanker. Oli see nüüd minu selle päeva kasinast söögist või millestki muust, aga pakutav näis mulle ülihea. Pisike leivaviiluke ja miniatuurne vormisaiake koos tõeliselt ehtsalt maitsva võipakikesega. Kaks meeldiva disainiga karbikest, milles ühes ülimaitsvad loomalihaviilud, koos pisut keskpärasema keedusingi ja juustuga, kurgist-tomatist-salatist rääkimata ning teises mõnusalt tsukaadine ja kakaokreemiga plaadikoogi tükike. Topsitäis teed sidruniga kõrvale ja rahulolunäitaja tõusis kõrgele läbi lennukilae.
Maandumine oli sujuv, kuid sama jõuline kui õhkutõus. Salong tänas piloote veidi hõreda aplausiga ning sammusime välja sumedasse suveöösse. Ehkki termomeeter näitas „ainult“ 19 kraadi, tundus mereniiskes kliimas ümbritsev olevat suvine ja kuurordilik – ilmselt aitasid muljele kaasa hämarusest paistvad palmide kontuurid ja tsikaadide sirin.
Vahva oli vaadata, kuidas lennujaama bussi lähenemine lennujaama hoonele pani selle ukse kihama. Eranditult mustades pükstes ja valgetes särkides härrasmehed nügisid end ukseavas koomale, külvamaks läbi spaleeri lastavat reisijate voogu üle esimeste pakkumistega – kes takso, kes korteri, kes hotellimajutuse osas. Et meid oodati seespool, lipsasime sellest kadalipust läbi. Kuid ega pisikeses ning päevinäinud lennujaama ootesaalis polnud pakkujaid vähem. Tõsi küll, nad olid pisut vähem esinduslikult riides ning pisut enam habetunud.
Isegi ilma erilise antropoloogilise kogemuseta võis öelda, et venelased need jõmmid küll polnud – ning nagu selguski, on valdav enamus neist armeenlased. Armeenia kogukond siinkandis pole küll kuigi vana, kuid see-eest arvukas ning nähtav. Enamik neist põlvnevad 1914.a. Türgi veresauna järel siiapoole merd pagenud esivanemaist. Varasematel aegadel oli see kant malaaria-rohke ning mitte kuigi asustatud nii et põgenikel õnnestus end sisse seada ilma kohalike elanikega tülli minemata.
Aga tagasi selle ajaloolise kõrvalepõike juurest. Et osa meie reisiseltskonnast pidi ootama pagasit, rääkisin mõne sõna vastutulnud autojuhiga. Minu küsimusele, et kuidas käib endale nö müügikoha saamine siin saalis. Vaid hetke kõhelnuna teatad nooruke autojuht, et selleks tuleb mundrimeestele visata 1500.-RUB. Päevas. Taolisi viskajaid võis aga jaamas sees olla ehk 40-50, rääkimata väljas sebijatest. Ning seda ainult ühe ning hilisõhtuse reisi vastas. Moskvast käib aga ainuüksi Aerofloti lennukeid praegusel aasta-ajal 28 reisi nädalas.
Lennujaama seinal ilutses hiigelsuur plakat, mis teatas Sotši 2009.a. rahvusvahelise investeerimis-konverentsi toimumisest. Just neil päevil oli siin nii Medvedev kui Putin, mõlema ülesandeks ainult üks – panna investoreid uskuma, et Sotši olümpiaobjekti kõik investeeringud on garanteeritud. No kui mitte millegi muuga, siis vähemalt nende kahe mehe kohalolekuga. Investoreid vajavad olümpia-ehitajad aga nagu õhku. Venemaa Föderatsiooni enda võimekus nii investeerimise kui projekti teostamise osas on ilmselt asjaolu, mis paneb mõlemat presidenti kõvasti kukalt kratsima. Mängus on aga Venemaa au ja väärikus.
Kriginal asus kuskil seina taga tööle päevinäinud pagasikarusell. Asjad käes, saime asuda teele. Pressinud ennast läbi nüüd juba lennujaama välisukse juures passivatest pakkujatest (ilmselt need mehed miilitsatele maksid pisut vähem) tatsasime meid ootava väikebussi poole. Selle lühikese tee jooksul jõudis meie armeenlasest saatja uurida, et kas meie keel on vene keelega sarnane. Kuulnud eitavat vastust, siis tuli kontrollküsimus teisest servast – et kas siis on saksa keelega sarnane? Saanud seletuse, et sarnasus on peamiselt soome ja sugulus ungari keelega, ühmas autojuht, et küllap on seda siis kerge ära õppida. Minu imestuse peale, et millest selline enesekindlus, vastas noor mees, et armeenlased on üldse andekad igasuguste õppimiste osas. Pärisin siis, et mitut keelt ta valdab. Mees vastas kiirelt, et tema küll ainult kaks (vene ja armeenia), aga see-eest tema vanaisa oskas seitset ning isa viite. Nojah.
Lennujaama parklast väljasõit oli omaette ooper. Kitsa, valveputka ning tõkkepuuga relvastatud väljapääsu ründas korraga paarkümmend autot, kusjuures igal autojuhil oli vaja midagi pääslas seletamas käia, vahepeal end poolviltu teiste masinate vahele kiiluda, õiendada ja signaalitada. Kadus meiegi sohver vahepeal nii viieks minutiks ära, misjärel saime liikuma.
Panin muuseas tähele, et meie juht ei törtsutanud kordagi signaali. Nagu mõni minut hiljem teada sain, oli ta pasuna üldse maha võtnud, et mitte iga asja peale tuututada. Ju ta soovis sel moel eristuda muust massist. Tuleb öelda, et see õnnestus tal niigi. Vanem härrasmees rääkis aeglaselt ja mõõdukalt, kuulas enamuse sõidust klassikalist muusikat ning vaatamata pisut kiirustavale sõidustiilile ei jätnud kordagi ohtliku manöövri muljet. Nagu käigu pealt selgus, oli mees kaugel nõuka-ajal Donetski ülikoolis majanduse lõpetanud.
Et sattusin istuma otse sohvri selja taha, arenes meil mõnus vestlus. Noorem saatja keeras end sohvri kõrvalpingil peatselt magusalt tukkuma, nii saime tunnikese sõitu pimedatel mägiteedel lühendada juttu puhudes. Esmalt päris sohver pronkssõduri ja fašismi õitsengu kohta Eestis, kuid saades seletused, rehmas käega, et ega ta seda telekast tulevat juttu niikuinii ei usu, nii et küllap on Eestis ikkagi kõik korras. Hetkeks küll meenutas põgusalt, et ega Pribaltikas ei ole venelastesse kunagi hästi suhtutud, kuid näha oli, et ega see teda eriti ei morjendanud. Ilmselt seetõttu, et ka tema oli armeenlane. Muuseas, kui olime juba üle piiri jõudnud, küsisin, et kuidas siis armeenlased kui vähemusrahvus end Abhaasias tunneb, sain kiire vastuse, et nemad pole vähemus, vaid pigem sinna enamuse kanti kiskuv osa sealsest ühiskonnast.
Kuid ärme ruttame sündmustest ette. Piiriületus tasub kindlasti kirjeldust. Kui jõudsime piiriasulasse (mille nimeks miskipärast Vesjolõi ehk Lõbus), siis viipas juht enne piiri käega paremale. Et juhul kui oleksime omal käel piiri ületanud, siis pidanuks vot siin bussist välja astuma ja läbi kahe turu nii umbes kaks kilomeetrit liikuma. Kuid tema viib meid otse kohale.
Nagu lubatud, peatuski meie auto vahetult enne Vene poole piiripunkti. Kobisime asjadega autost välja ja pressisime end putka ette, kus hilisõhtuselt tülpinud tädike meie migratsiooni-kaardikese teise poole ära korjas (esimese loovutasime riiki sisenedes) ning passi riigist lahkumise kohta templi lõi. Kiire ja lihtne. Ei mingeid küsimusi.
Jalutuskäik üle kitsukese silla, mis viib üle piirijõe Psou ning olimegi Abhaasias. Piiritöötaja küsis vaid moepärast, et kuhu ja milleks suundume ning viskas passi tagasi. Kohustuslik kindlustuse ost teisest putkast käis umbes sama kiirelt. Tõsi küll, selle vormistaja keerutas nõutult minu passi näppude vahel ja küsis, et kas siin siis vene keeles polegi midagi kirjas. Soovitasin tal minu nime slaavipärast varianti maha kirjutada vene viisast, mis olukorra lahendas. Lohakalt, puudulikult ja vigadega täidetud kindlustusblankett visati letile, küsides nädala-ajase visiidi eest sada rubla. Ausalt öeldes ei andnud teadmine, et peaksin nüüd olema 30 tuhande rubla ulatuses kindlustatud AbhazGosStrah poolt, mulle küll erilist lisakindlust. Seda, kui palju ja kellele olin mina maksnud, ei kajastunud sellel helesinisel paberilehekesel küll kuskil.
Kõik käis siiski kiirelt ja libedalt. Kogu piiriületus võttis aega napilt paarkümmend minutit, kui sedagi. Tõsi küll, siin tuleb tänada öist kellaaega ja hooajaliselt vähenenud turismivoogu. Veel kuu tagasi polnuks ka erilubadega sõitjatel lootust alla tunni piirilt läbi pääseda, lihtsurelike jaoks tähendanuks see aga mitmeid kordi rohkem aega.
Olime seega kohal. Piirkonnas, mida abhaasid ise nimetavad oma riigiks. Alal, mille iseseisvumist Thbilisi ja enamik muudest maailma pealinnadest pole tunnustanud. Ning kus enamik asjaajamisest käib vene keeles.
Praktiliselt puuduva valgustusega ja märgistusega, kohati lausa jubeda kvaliteediga teel pimedas sõitmine ei ole asi, mida sooviksin ise ette võtta. Aga meie pensioni-eelses eas oleva sohvri kogenud ja enesekindel sõidustiil laskis ennast siiski üsna hästi tunda. Vaid kord oli olukord, mis võttis mind isegi juhi laia selja taga võpatama. Keset pimedat maanteed ilmus meie laternavalgusse ilma ühegi valgustuse või märgistuseta traktor, mis vedas laial järelkärul ... paarikümmend mesitaru. Ainuüksi ettekujutus, mis oleks juhtunud, kui sellisele koormale tagant sisse sõita, pani keha kihelema
Nii umbes poolel teel piiripunktist asulasse Novõi Afon peeti masin veel korraks kinni. Trobikond vormikandjaid vaatas statsionaarses kontrollpunktis üle kõiki masinaid, autojuhi sõnul olla see aga pidev ja rutiinne tegevus, ei midagi erakordset. Kiigati korra sisse ka meie masinasse, lasti uudishimulike silmadega üle pundi välismaalatse ning lasti tulema.
Mõne sõna tasub aga öelda meie sohvri tausta kohta – see oli kirju nagu ... noh nagu elu ise. Suur osa Abhaasia armeenlastest sattus sellesse kanti alles 20 sajandi alul, kui nad põgenesid Türgist sealsete pogrommide eest. Kuid ega kõik ei tulnud siia, vaid pagesid kes kuhu, küll Itaaliasse, küll Kreekasse, küll mujalegi. Meie autojuhi esivanemad valisid Kreeka ning jõudsid seal isegi järje peale, kuid lasksid siis end ära meelitada nõukalastel. Nõukogude värbajad sibasid kõikjal ringi, püüdes pagulastele selgeks teha, kui hea on sovjetimaal elada. Et maa talupoegadele ja võim inimestele ja puha. Ning armeenlastel olla üldse kõik suurepärane – kohe viiakse nad oma riiki ja küll siis alles hakkab kuldaväärt elu. Laevatäis värvatuid viidi Kreekast välja, seisati mootor neutraalsetes vetes ning ... võeti ära kõik vähegi väärtuslik. Paljaksröövitud pagulased toodi kuskil Suhhumi lähistel rannale, löödi jalahoopidega laevalt minema ja parastati – siin on teile maa ja võim, elage kuidas tahate. Praegu subtroopilise paradiisina näiv ala oli toona aga üsna vaenulik, et mitte öelda eluohtlik. Ei mitte kohalike ehk abhaasid vastuseisu tõttu – nood elasid targu mägedes. Siinsed ranna-alad olid ju sel ajal soised, kus kõike elavat laastas malaaria ja muud tõved. Alles aja jooksul on januste eukalüptide abil õnnestunud piirkond kuivendada ja sissetoodud kalakeste (kelle nime hetkel ei meenu) tõhusal toel lahti saadud veekogudes oma järglasi aretavatest haigusilevitavatest sääskedest.
Mõnusa jutuajamise käigus jõudsimegi üsna märkamatult kohale. Täielikus pimeduses helendas väike asula – Novõi Afon – mille keskel peatusimegi. Maakividest ja tellistest vanat vurhvi hotell
tundus pimeduses üsna väike, kuid osutus seestpoolt ootamatult suureks ja valgusküllaseks. Tornikujulises fuajees tervitas meid unisevõitu perenaine, juhatas kiirelt tubadesse ja oligi see päev läbi. Tegelikult oli juba kell kolmveerand üks öösel, kui võtsime veel kolleegiga pudeli õlut näppu ja jalutasime üle maantee pimedale kiviklibusele mererannale, kuulamaks lainete kohinat ja ... paraku ka ümberkaudsete kohvikute tasast muusikatümpsu. Väsimus võttis aga võimust ning uni tuli hea.Laupäev, 19.09
Mõne sõnaga majutusest. Ma ei pakuks sellele kohale küll rohkem kui kahe-tärni hosteli taset. Tualett koos dušinurgaga oli küll toas, kuid kõik muu oli ülimalt minimalistlik. Minu poolest alustades kasvõi kõige odavamast vetsupaberist, mida olnud viitsitud isegi hoidikusse panna ja lõpetades sellega, et ruumis polnud lauda-tooli. Minusuguse grafomaani jaoks on viimane aga oluline komponent, sest nii, nagu ma praegu seda teksti toksin – voodiotsal istudes – see pole just kuigi mugav variant. Kapp, kaks voodit, pisike telekapunn ning sellises kliimas kohustuslik konditsioneer – see oligi praktiliselt kogu sisustus. Hotellis pole esmase info kohaselt isegi kööki, seega ka mitte hinna sisse käivat hommikusööki. Hind aga koha eest 900.-RUB, kusjuures esimese hooga püüti meile selgeks teha, et kahekohases toas olles peaksime maksma terve toa ehk kahe koha hinna.
Hommikul tervitas mind aknast üle maantee palmiderivi vahelt kohisev Must meri, millel nii umbes
miili kaugusel loksusid kaks sõjalaeva. Minu silma järgi väike raketilaev ja miinitraaler. Kohalike jutu järgi on tegu vene alustega, mis seisavad siin ankrus juba aasta. Ehk siis 2008.a. augustisündmustest peale.Kui aga jätta kõrvale see sõjakas meenutus poliitikast, siis on koht imekaunis. Ühel pool maanteed kohisev meri, teisel pool rohelusega kaetud mäed ning vahele palmide ja küpresside sisse uppuv linnake.
Kell 9 laupäevahommikul oli ümbruskond päris vaikne. Imetledes luigetiike ning muid kauneid vaateid, longime hommikupoolist otsima. Esimene kohvikuke, mille uksed lahti, pakub aga pettumuse. Letitagune tädike on kohal, aga teatab rõõmsa süüdimatusega, et ega tal pakkuda küll midagi pole. Ehk nii tunni pärast tuuakse – jalutagu me seni ringi ja tulgu hiljem tagasi! Lahkume noogutades, ehkki täis veendumust, et sellesse kõledasse ja pisut ... ummm ... lõhnavasse kohta me küll ei naase.
Õnneks on vaid mõnekümne meetri kaugusel avatud veel üks, lihtsake kuid toimiv asutus.
Hatšapurnja. Ehk siis koht, kus ühest luugis pakutakse hatšapurisid. Ja teisest teed, kohvi ja muud joogipoolist. Kuna oleme ka siin esimesed külastajad, jääb personal pisut kimpu raha tagasiandmisega – hommikul on kassa tühi nagu kell – kuid saame siiski kamba peale hakkama. 80.-RUB maksev hatšapuri küpsetatakse kohapeal, läbi luugi on näha tuld vuhisev ahi ja hoovab mõnusat lõhna. 20.-RUB türgi kohvi keedetakse teises letis samuti otse sinu silme all, liigutades pisukest napakest keemahakkamiseni kuuma liiva sees. Tass teed samuti kahekümne rutsi eest juurde ja rohkem polegi hommikusel ajal õnneks vaja.Hatšapuri väärib aga omaette kirjeldust. Kui tavapäraselt teatakse gruusiapärast varianti, mis meenutab no ütleme kihilist juustupannkooki, siis abhaasiapärane variant on sootuks teine. See on siis hapnedamata nisutaignast lahtine pirukas, mille lootsikukujulise keha põhi on täidetud kenasti pruunistunud küpsejuustuga. Serveerimise hetkel torgatakse sellesse veel kamakas võid, mis kiirelt sulades moodustab saia keskele rammusa järvekese. Murrad siis aga otsast kuumi saiatükikesi, torkad küpsejuustu-sulavõi lombi sisse ning mõnuled. Korralik dietoloog võib sihandse kirjelduse peale küll etteheitvalt ohata, kuid maitsev on see lugulaul ometi. Ning pealegi – isegi minusuguse mehe jaoks on üks taoline hatšapuri piisav kõhutäide kasvõi pooleks päevaks.
Tublisti kosununa seame sammud tagasi hotelli, kus peaks kohtuma giidiga, kes meile ümbruskonda tutvustaks. Vaatamist on siinkandis aga tõesti kuhjaga. Pisike asulake, kus ehk nii tuhat elanikku, on ka ise kaugelt-tulnule piisavalt maaliline, kuid selle lähikonda jääb vähemal kolm-neli objekti, mille külastamine peaks olema nö kohustuslik. Mäe otsas paiknev vana kindlus, klooster, koopad ja pisut kaugemale jääv Ritsa järv. Muust pisemast ja maalilistest vaadetest rääkimata. Paraku pean aga etteruttavalt ütlema, et kuna meie reis oli mitte puhkusele, vaid tööle pühendatud, siis jäigi enamik sellest ilust nägemata. Piisas aga vähesestki, et vaimustuda. Kuid kõigest järgemööda.
Selle giidiga läks paraku aga kehvasti. Pidime tema saabumist ootama nii kaua, et järgijäänud ajaga ei olnud võimalik enam kõike plaanitut vaadata. Pidime plaanid kiiruga ümber korraldama ning märkimisväärne aur läks hindade täpsustamisele. Tolle kandi jaoks on välisturist midagi kohmaka lüpsilehma sarnast. Kui on võimalik küsida rohkem, ja kohe mitmekordselt rohkem raha, siis seda ka tehakse. Parim, mis reisumees saab teha, on detailselt enne kokku leppida, mille eest ja kui palju maksma peab. Kas nö tuuri hinna sees on ka piletid (targem on need siiski kohapeal ja ise maksta), kui palju aega tuleb millegi jaoks planeerida ning mis saab järgmiseks. Kui jätta need ettevalmistused tegemata, siis võib arvestada märkimisväärse ülekuluga. Kui oled kohalikega juba tutvunud-sõbrunenud, võid saada ootamatult kingitustega üle külvatud. Kuni aga oled võõras, lihtsalt klient, võid sama ootamatult ka tünga saada. Arusaadav, keegi peab ju need kingitused ka kinni maksma
Aga olgu, lõpuks sai kõik korda ja me asusime teele. Üles, Anakopia kiriku juurde. Või siis kindluse. Või siis selle kummalise segu juurde, mis on kõigi nende lõputute vallutuste-ümberehituste järel hetkel näha. Kui meie siin Läänemere kaldal armastame rääkida, et oleme elanud ajaloo ristteel ja vallutajate teerajal, siis Musta mere rannik on seda kõike veelgi enam. Ainuüksi põgus loetelu sellesama linna eri nimevariantidest paneb pea ringi käima. Nikopol, Acheisos, Anakopia, Nikopia, Nikofia, Nikopsis, Absara, Psyrtskha ... ning nüüd siis Novõi Afon ehk Uus Athos. Kreeklased, roomlased, seldžukid, pärslased, araablased, venelased, türklased – see ei ole kindlasti ammendav nimekiri mujalt tulnud vallutajatest. Apsuadest ja grusiinidest rääkimata – mõlemad on veendunud, et see on nende maa ja teine on lihtsalt selle koos ajalooga varastanud. Grusiinide ja apsuade ehk abhaaside omavahelistest suhetest võiks rääkida pikalt, kuid see väljuks lihtsa muljetava reisikirja raamest. Ning poliitkorrektsusest ei saaks pärast enam rääkidagi, sest ammendavat ja erapooletut ülevaadet anda ei jõuaks anda niikuinii. Omaette pikantse alatooni asjale annab see, et enamik kohalikest teejuhtidest, kohvikupidajatest ja muust ettevõtlikust rahvast on hoopiski armeenlased. Apsuade elufilosoofia on pisut teistsugune
Esimese hooga viiakse meid 150.-RUB eest mööda järsku külatänavat pidi autoga kindlusele
lähemale ning siis algab tõeline katsumus. Meie õnnetuseks on väga ilus ilm. See tähendab küpsetavat päikest, minimaalset tuult ja mööda mäekülge ülespoole venivat mägirada. Kunagisele vallutamatule mäeküljele rajasid mungad kitsa jalgtee, mis serpentiinina ülespoole sakitades paneb lauskmaa inimese koivad kõvasti proovile. Kaksteist kurvi, mis meid ülepoole viivad, tähistasid kahtteist apostlit. Umbes pooletunnine ülesmägeretk osutus tänu kohalikust kooliõpetajast giidile vägagi põnevaks, kuid siiski neetult väsitavaks. Ülesse jõudes on igatahes minu särk higimärg ning isegi kõhnemat sorti kaaslased punetavad näost korralikult. Ainuke, kes reisiseltskonnast kogu tee kerge sörkjooksuga läbis ning kannatlikult teisi järele ootas, oli meiega ootamatult liitunud kohalik dalmaatsia-seguline peni.III sajandil olla all lahesopis paiknenud sadam, mille kohale mäeveerule IV sajandil rajati esimene kindlus. Vaadates imekaunist abajat, võis aru saada, miks seda kohta niiväga endale taheti. Kiigates aga senini mäeserval seisvaid võimsaid müüre-torne, saad aru, kui põrgulikult raskelt võis olla selle ala vallutamine. Seda enam, et kindluse varju tõmbunud kaitsjad võisid rahulikult oodata, kuni all mererannas kükitav järjekordne vallutaja lihtsalt maha sureb – verine malaaria ja muu kohalik eksootika sai enamikust üsna kiirelt jagu. Kaitsjad pidasid seda aga jumala järjekordseks imeteoks ja rajasid
kiriku.Tõsi küll, siin tuleb välja üks oluline erinevus Gruusiaga – kui sealkandis on kirikuid tõeliselt palju ja rahvas lööb laias kaares ristimärke ette ka siis, kui võõras ei oska pühakoda silmatagi, siis Abhaasias pole kuigivõrd näha ei kirikuid endid ega ka näivat usurõhutamist. Peale õigeusu kiriku ja islami eksisteerib veel ka kohapealne varakristlik kirik, mida aga eriti ei demonstreerita. Vaid Abhaasia lipul olevad 7 tähekest märgivad seitset oma kirikut, millest praeguseni olla säilinud viis. Üleüldiselt on aga kohalik seltskond ülimalt salliv, lõpetades igasuguse kirikupüha ikka pika laua taga tooste öeldes – olgu siis tegu ristiusu, islami või mõne muu tähistamist vääriva tähtpäevaga.
Mäetipus olevad varemed on kui kivist entsüklopeedia. Bütsantslik kirik on hiljem korduvalt ümber ehitatud, kandes erinevaid moe ja maitse märke. Praegu tegutseb selle kivise mälestusmärgi keskel kaks tegutsevat objekti – pisike kirikuvaremete keskele rajatud tegutsev kabelike (mille juurde pidevalt palverändureid voorib) ja restaureeritud Rooma-aege vahitorn.
Sellest, praeguseks enamasti varemetes seisvast kindlusest valitseti algul Bütsantsi nimel, kuni VIII sajandil kuningas Leon II end iseseisvaks kuulutas. See oligi apsuade suurhetk, kuigi viis pealinna siit hiljem ära Kutaisisse. XI sajandil lõppes ka abhaaside iseseisev riiklus, kui see ala liideti Gruusiaga. Tõsi küll, grusiinid loevad, et kogu see periood on hoopi Gruusia ajaloost lahutamatu osa ... abhaasid aga, et kuna kuningad olid abhaaside soost, siis on kogu Gruusia riiklus hoopis abhaaside kätetöö. Nojah
Muuseas, selle kindlustatud mäe omamoodi väikeseks imeks on asjaolu, et selle tipus paikne – allikas! Kuidas see siia, umbes 350 m kõrgusele oma tee rajab, on paras mõistatus. Aga müüriorva surutud väikesest kaevust on võimalik ammutada puhast ja maitsvat allikavett, mis selles päikeselõõsas mõjub tõesti kui jumalik and.
Tagasi allapoole vantsides leian teeraja kruusast automaadipadruni pooleldi läbiroostetanud hülsi. Ei, siia ei ulatunud lahingud 1992-93 aasta sõja päevil, seletab giid. Küllap on see lihtsalt mõnest pulmast pärit. Minu imestunud nägu nähes seletab, et kohalik rahvas on ju kõik relvakandjad ja pidupäevade ajal õhkutäristamises pole midagi eriskummalist.
Muuseas, veidral kombel paneb see allamäge minek mu jalgadele palju hullema põntsu kui ülesronimine. Saan üllatusega teada, et mu jalgades on sellised lihased, mille olemasolu polnud varem tähelegi pannud. Ning tunnen neid vastleituid veel mitugi päeva hiljem undamas.
Jõudnud Novõi Afon keskplatsile, otsime kosutust kohalikust turukesest. Et on üsna turismihooaja lõpp, siis põhjustab meiesuguste ilmselt-mitte-kohalike sissepõikamine müüjates korraliku energiatulva. Üksteise võidu pakutakse „poistele“ koduveini ja konjakit, värskeltküpsetatud hatšapurit ja viinamarju. Piirdun küll ainult 50.-RUB maksva pudelikese koduse mandariinimahlaga, kuid seegi on oma jahedas värskuses parim, mida tahta.
Järjekorras on koopad. 300.-RUB maksev ringkäik kestab poolteist tundi ja väärib igal juhul külastamist. Tõsi küll, kes on külastanud läänepoolses maailmas hästi sisse töötatud koopaid, leiab ehk kohalikud vähe-atraktiivsed, kuid üle vaadata tasub ikkagi. Üldistatult – ehkki hiigelkoobaste hämar suurus on ülimalt muljetavaldav, jääb suur osa kas hoomamatuks või siis kindlasti pildistamatuks – digiseebika väike välk hajub lihtsalt pimeduses. Ahjahh, otse enne sissekäiku müüakse ka pildistamis-lubasid 30.-RUB eest, kuid neid ei kontrolli hiljem keegi ning ilmselt on tegu vaid kamba ettevõtlike meeste väike lisateenistusega. Aga noh, kohalikku majandust peab ju toetama
Koobastikku viib väike maa-alune rongike. Oletan, et ületsiviliseeritud läänlaste jaoks on juba seegi sissejuhatus ekstreemturismi – kui rahvast tuubil täis veerem ilma hoiatamata liikuma nõksatab, ei sulge vaguniuksi keegi ... kui sa just ise ebamugavustunde vähendamiseks neid kinni ei sikuta. Mõneminutise sõidu järel tuleb peatus, kus jälle keegi midagi ei ütle ning turistid kobivad ebalevalt maha, ehkki on näha, et raudtee viib justkui edasi. Kuid õnneks on see mahaminekuks õige koht, lihtsalt teispool vaheseina ootab sama rongi juba koobastikust väljujate seltskond.
Kuumavast välisõhust tulles näib koobastikust hoovav õhk suisa külm – kuid jällegi, mitte miski ega keski ei hoiata, et mõistlik oleks kaasa võtta joped. Nagu ka sedagi, et koobastikus ei ole tualetti ega poole-pealt-väljumise-võimalust, mistõttu väikelastega pole mõistlik sisse ronida. Õnneks on mul endal piisav soojustuskiht naha all ning puudub ka vajadus ihukergendamiseks. Kuid grupis lõdisevad plikad ja umbes poole ekskursiooni peal eksimatult arusaadav uriinihais räägivad seda keelt, et hoiatused tuleks kindlasti kasuks. Nagu giid mu eraviisilise küsimuse peale masendunult kinnitas, on just väikelaste poole tee peal pissitamine üks nende suurimaid muresid.
Aga olgu, mõni sõna ka koobastiku kiituseks. Vägev on see värk tõesti. Suuremate koobassaalide
sisse mahuks Tartu raekoja plats koos seda ümbritsevate hoonetega kenasti ära. Stalagmiidid ehk altpoolt koopalae poole küünitavad tilk-moodustised on kohati uskumatute mõõtmete ja kujuga. Üks nendest, Kolju-nimeline on sobivalt roheka valgustusega ja teatud nurga alt tõepoolest ligi 10-meetrise hiigelkolba kujuga. Korraliku valgustusega saaks siit imeilusaid vaateid välja püüda, kuid paraku lülitab mööda raudset teerada liikuva grupi giid vastavad prožektorid sisse ja välja vaid nappideks minutiteks ning olemasolevgi valgustus jääb napiks. Üsna teekonna lõpus paiknev kivistunud kose sarnane moodustis, mida mööda siiani ka päris-kosk sügavikku kulgeb, lummab aga kindlasti igaühte. Vähematest kummalistest ja kaunitest jurakatest rääkimata.Et väljume sooja õhu kätte juba õhtupoolikul, otsustame minna söögikohta otsima. Soovitatud „Kavkazki dvorik“ on täpselt nii õdus ja hea, nagu lubati. Veedamegi ülejäänud laupäeva õhtu selles, enamasti rododendroni-okstest punutud seintega majakestest koosnevas asutuses. Suures
kõrtsiruumis keskpõrandal lõõmavate pikkade halgude kohal podisevad pajad, küpseb liha ja lae all suitsu sees saab oma võrratu meki kohalik sulugun-tüüpi kõva juust. Kõik see pisut suitsulõhnane idüll maksab samas üsnagi vähe. Pika õhtu jooksul tarbitud vürtsikas ja maitsev õhtusöök läks maksma umbes 100.-EEK ehk 300.-RUB inimese kohta. Selle hinna sees olid ka minu poolt tarbitud neli kohalikku õlut Suhhum ning kaaslaste janustesse kurkudesse kadunud kaks liitrit koduveini. Muuseas, selles kõrtsis maksis liiter koduveini ja liiter tšatšat (viinamarjast aetud naps) ühepalju ehk 175.-RUB. Nojah, ja õlugi maksis ju ainult 40.-RUB tükk ehk praktiliselt sama palju, kui poes.Pühapäev, 20.09
Arvutasime, kui palju on meil kaasas sularaha ning leidsime, et saame koha peal viibida jupp maad vähem plaanitust. Seega asusin kiirelt helistama, lootuses, et õnnestub mõni nädala peale planeeritud kohtumine ümber tõsta samale pühapäevale. Õnneks nii ka läks. Igal heal asjal on aga ka oma varjukülg – nii läks vett vedama algne kava ka see päev puhata ja nt Ritsa järve äärde sõita.
Peatasime mööda Abhaasia peamist (et mitte öelda ainukest) maanteed vurava marsruutbussi ja sõitsime pealinna Suhhum. Novõi Afonist Suhhumi maksab kutsikasõit 50.-RUB ning kestab u pool tundi (Suhhumist Psou jõeni ehk piirini mööda sama maanteed kolm korda rohkem ehk poolteist tundi ja 150.-RUB).
Peale raha ja aja peab reisumees arvestama ka närvide kuluga. Kui puudub varasem kogemus mägiteedel sõitmiseks ning kohalike sõidustiili talumiseks, on targem mitte ettepoole vaadata. Külgakendest maastiku imetlemine peaks andma piisavalt tegevust –esteetiline elamus on garanteeritud. Kui aga ikkagi ettepoole piiluda, võib hinge ikka üsna kinni võtta. Ehkki see konkreetne jupp maanteest (Novõi Afonist Suhhumini) on hiljuti üsna talutavasse olukorda viidud. Peale teemärgistuse puudub aga eurooplase pilgu jaoks sealsetel teedel tihtipeale ka terve mõistus. Väljud sa parajagu kaugelt üle saja-kilomeetrise tunnikiirusega mägitee pimedast kurvist ja ei tea iial, mis ees ootab. Kaks külameest võivad olla oma autud kinni pidanud, et kauaoodatud kohtumist autost väljudes kaelustamisega tähistada ja törts juttu puhuda. Ilma igasuguse ettepaigutatud hoiatuseta võib kodanik oma autol kummi vahetada.
Kuid kõige koledam asi on ikkagi loom. Lehm või pühvel keset teed on veel pool häda. See vahib tuima näoga otsa ning kas seisab või liigub mööda kindlat trajektoori, olles otsustanud just teispool teed märgatud mahlast rohututti jahtima minna. Kuid hobustega olla asi palju koledam. Kui too märkab enda poole kihutavat autot, ei proovi ta mitte eest ära põigata, vaid üritab üle selle hüpata – kuid väikegi valearvestus tähendab seda, et ta ei hüppa mitte üle auto, vaid selle SISSE! Ning siis saad aru, et väljend „loom jääb auto alla“ on kohatu. Sellises olukorras jääb auto looma alla.
Koos reisijatega. Õnneks läks meil õnneks.Suhhumi jätab vägagi vastuolulise mulje. Kesklinn ja rannaäärne promenaad näeb juba päris kabe välja. Üht-teist ehitatakse ja remonditakse, tänavaid pühitakse ja rahvas näib kohvikutes muretu nagu kuurortlinnas ikka. Aga pisutki eemale, äärelinna poole on pilt sootuks teine. Ehkki sõjast on möödas 15 aastat, näeb siiani varemeid, mürsu- ja kuulijälgi ning lihtsalt tühjalt seisvaid maju. Linn on hõre. Praegu elab siin umbes pool endisest elanike arvust, kogu riigis aga ehk napp kolmandik. Enamik on põgenenud 1992-1993.a. sõja ajal ja järel. Muuseas, abhaasid nimetavad seda Isamaasõjaks (Otetšestevannaja voina). Ja Venemaad, kes nüüd lõpuks neid toetama on asunud, tihtipeale
Velikaja Rossia ehk Suur Venemaa. Kui lühike on ikkagi rahva mälu, nimetades oma hiljutisi vastaseid, blokeerijaid ja teist poolt relvadega varustajat liitlaseks. Ning kui pikk on soovi korral sellesama rahva mälu, rääkides oma hiilgavast minevikust. Kuid olgu, jäägu poliitika sellest reisikirjast kaugele.Õhtupoolikul viiakse meid vaatama üht taastatud kuurort-kompleksi. Evkaliptovaja Roša ehk Eukalüptisalu. Samumeie, kui hea õhk!!! Mägede ja merede õhu kohtumiskohal kasvab sadade kaupa eukalüpte, mis tolles niiskevõitu õhtus lõhnasid nagu ... no kuidas ma ütlen ... no nagu kehastunud värskus. Seisad, kuulad meremühinat segiläbi puudekohinaga, lisaks vihma tasane krabin ning imad iga kehapooriga endasse seda hurmavat segu. Iga hingetõmme on nauding. Aroomiteraapia ja ülim rahu.
Tõsi küll, see kuurort paikneb keset ... ei midagit. Keset tühjaksrüüstatud grusiinide külasid,
ümbritsetud kõrge betoonmüüriga endine kompartei nomenklatuurne puhkebaas ei paku mitte midagi peale hunnitu õhu, mere ja vaikuse. Nagu selle asutuse moskvalasest investor seletas, et see ongi asja idee. Vaikne puhkus. Ei mingeid diskosid, restorane ega ööklubisid. Paarikorruselised majad eukalüptide all, meri ja vaikus.Meie kohaletuleku puhul ilmus välja ka kompleksi abhaasist kaasomanik. Õigemini kohalike seaduste järgi pärisomanik. Välismaalased ei saa omandada kinnisvara, maast rääkimata. Igal firmal peab olema abhaasist omanik/osanik. Kiirelt kaetud pika laua taga sai kuulda abhaaside pajatusi ammustest väärikatest aegadest, kohalikest kommetest ning viimase sõja koledustest ja kangelaslikkusest. Küsimusele, kas on võimalik tagasi pöörduda selle vanade meeste jutus ülistatava traditsioonilise ja rahuküllase elu juurde, saan nii veendunud „jah“, et edasi pärida oleks näotu. Vaatepilt, kuidas pensioniikka jõudev, alles hiljuti isaks saav abhaas räägib uhkusega oma perest, maast ja kommetest, tekitab austust. See, kuidas ta palja parema käega mamalõgast (maisimannast tihke puder, kohalik põhitoidus) kuulikesi veeretab, neid vürtsikasse oakastmesse kastab ja suhu pillub, paneb imestama. Kuidas vaid harva tšatšaklaasi tõstes (selles on aga ülipuhas, kolm korda läbi aetud 80-kraadine naps, mis tulejutina su huuli kuivatab ja sisemust soendab) pikki ja läbimõeldud tooste ütleb, paneb uskuma seda, et ennemuiste istusid mehed kolm päeva lauas.
Ahjahh, enne lahkumist panen tähele, et vana abhaasi punases mersus lebab juhiistme kõrval püstol.
Esmaspäev, 21.09
Sellest kohtumisi täis päevast saan vähe rääkida. Ehk ainult seda, kuidas välisministeeriumi viisa-näitsiku käest küsisin, kui palju siis meiesuguseid viisavajajaid seal ka käib. „Oi palju“, tuleb esmane vastus ning hiljem täpsustus, et ikka kohe lausa kümme tükki päevas. Kogu selle turismist elatuva piirkonna kohta tundub naeruväärselt väike arv.
Hiljem kohalikust lehest loen, et vastavalt sel suvel tehtud uuringule (küsitleti 1000 turisti) on venemaalaste osakaal 96%, ukrainlastel ja valgevenelastel vastavalt 2% ja 1%. Meiesuguseid, kaugvälismaalasi ehk siis neid, kes viisat vajavad, olla 0,2%. VF kodanikel pole mõistagi viisat vaja – ning kuna enamik Abhaasia elanikest on samuti VF passi omanikud, siis pole piiriületus ka nende jaoks probleem. Tõsi küll, mitte turismihooajal, mil üksainuke piiripunkt muutub kilomeetrite-pikkuseks ummikuks.
Muuseas, siit ka seletus, et miks pole Abhaasias panga-automaate. Esiteks muidugi see, et tunnustamata riigis ei saa enda esindusi avada ükski rahvusvaheline pangakett. Tõsi küll, kaubanduses on üks erand – nimelt tegutseb Benettoni firma kohapealne kauplus vaatamata protestidele ikka edasi. Aga pole ka Vene pankade esindusi. Ühest küljest Abhaasia üritab oma majandust kaitsta laus-kokkuostmise eest ja püüab vähemalt kohati oma turgu vene kapitali eest kaitsta. Aga teine asi on see, et enamik venemaalasi ei kasutagi pangakaarte. Isegi moskvalastest suur osa isegi kui omab mingit plastikkaarti, siis see pole meie mõistes maksekaart, vaid nö palgakaart. Ettevõte kannab sinu palga pangaarvele ning sina saad selle plastiktükiga oma raha seina seest kätte. Nii et absoluutne enamik sellest 96% turistidest ei vajagi sihandset imevigurit nagu pangaautomaat.
Ja sellestsamast ajalehest ehk meediast laiemalt. Ehkki kohalik seadus nõuab, et vähemalt pool leheruumist peaks olema täidetud abhaasia-keelse tekstiga, ei järgi seda sisuliselt keegi. Lehed ilmuvad vene keeles, sisaldades ehk ühte-kahte lugejakirja või lühiartiklit abhaasi keeli. Erandiks on Gali rajooni leht, mis ilmub kolmes keeles – vene, abhaasia ja gruusia keeles.
Ega abhaasia keel pole ka mingi meelakkumine. Ainuüksi selle kohta, kui palju leidub abhaasia tähestikus tähti, kuulsin ma nelja erinevat vastust vahemikus 54-64. Ning vaid 6 neist on vokaalid. Nagu seletas üks sealse keele arenguga lähedaselt kokku puutuv inimene, tegeletakse suuresti alles kirjakeele leiutamisega. Kui nö tsiviilkeeled lähevad järjest lihtsustumise suunas (isegi vene keeles on kadumas nt „jo“ täht), siis abhaasid leiutavad üha uusi krõnkse, et veelgi täpsemalt edasi anda mõnd kurguhäälitsust. Tähemärgid ise on kirillitsa-põhised, kuid omavad hulganisti lisasümboleid. Abhaas grusiinist aru ei saa, nii nagu ka grusiin abhaasist. Apsuade lähim sugulasrahvas on vene poolel elavad adõgeed ning veel peoga pisemaid hõime – kuid mittesugulus grusiinidega on tihti-korratav argument.
Kuigi omavahel võivad abhaasid rääkida ka omas keeles, on nö asjaajamiskeeleks vene ja see domineerib kõikjal, ka nt kohaliku parlamendi töös. Abhaasia keele arendamise fond on küll alustanud õigest otsast – asunud andma välja apsuakeelseid lasteraamatuid ja tõlkima multifilme, kuid kuni sellest saab kogu rahva jaoks elav keel, läheb veel aega.
Meiesuguste jaoks on seda kõik ehk keeruline mõista. Kui eestlase jaoks on omariiklus ja iseseisvus kui eelkõige keelekeskne, siis apsuadel on selleks midagi muud. Nimelt apsuara. Ehk abhaaslus. See on pilv kirjutamata kombeid ja tavasid, mida igaüks järgima peab. Alates vanemate austamisest kuni külalislahkuseni välja.
Muuseas, sealse külalislahkuse kohta käibib üks legend. Nimelt on külaline püha. Isegi kui ma oleks ühe konkreetse abhaasi jaoks vaenlane, ei oleks mul kindlamat varjupaika kui sellesama abhaasi kodu. Kuni ma olen külas, peab ta minu eest hoolitsema, mind kaitsma ja ümmardama. Tõsi küll, seda ainult seni, kuni ma selle kaitsva kodu uksest väljun.
Esmaspäevase päeva juurde tagasi tulles aga pean jubedusega meenutama oma elu kõige hullemat toidumürgitust. Õhtul sõi meie neljaliikmelisest seltskonnast kolm inimest hartšod ehk siis tihket lambalihasuppi. Ühele tundus selle maitse veider ja ta jättis enamiku järgi. Mina koos teise kolleegiga uhasime supi sisse aga mehiselt adžikat (tuliteravat maitseainet, mille kõrval meie poodides müüdav samanimeline asi on kahvatu moos) ning ei pannud midagi tähele. Tunnikese pärast aga hakkas kõigil kolmel halb. Vaid pisut hartšod maitsnud kaaslasel oli ehk pisut kergem, kuid minul, kellele supi sees eriti priske lambalihatükk sattus, oli kogu järgmine päev sisuliselt välja lõigatud.
Teisipäev, 22.09
Nagu öeldud, olin selle päeva väga läbi. Paar kohtumist, mis oli kokku lepitud, veetsin enamasti kabinettides diivanitel pikali, minu eest kõneles teine kolleeg, kellel oli pisut kergemini läinud.
Kuid kogu selle koleduse sees juhtus ka üks vahva seik. Ühel väga valulisel ja vaevalisel hetkel pakkus kõrge ametnik, kelle kabinetis parasjagu viibisime, et ehk aitaks mind klaasike viina. Ägisesin vastu, et sel juhul juba pipraviina. Üldiselt pole ma vodkat pruukinud juba üle 20 aasta, aga kõhuhäda puhul pole pipraviinast paremat asja. Kui viinaga oli lihtne – see oli härrasmehel kohe kapist võtta – siis pipra järgi saadeti autojuht. Tõsi küll, täpsustades, et toogu siis juba adžikat: mida teravam see naps on, seda paremini mõjub. Abiline kadus kiirelt ja naases ... alles umbes poole tunni pärast, käes terve kast adžikat ehk siis tubli tosin kopsakat purki! Kodaniku jaoks näis ilmne, et kui kõrge ametniku külas viibivad auväärsed võõramaalased juba kohaliku adžika vastu huvi tunnevad, siis tuleb neile tuua otse tehasest ja korralik pakenditäis. Vaatamata masendavale enesetundele kõõksusin koos teistega jupp aega naerda ... ja hakkaski parem. Oli see nüüd napsist või naerust, aga aitas ikkagi
Kolmapäev, 23.09
Tundsin end juba tublisti paremini. Viimased kohtumised möödusid küll pisut virila näoga, kuid siiski juba asjalikult. Vahetult enne ärasõitu kohalikule televisioonile antud intervjuu ajal proovisin koguni pisut naeratada. Ajasin niiii neutraalset juttu kui võimalik, avaldades vaid imestust meeletu erinevuse üle suurepärase loodusliku ümbruse ja kasina elukvaliteedi üle.
Vaba tunnikese jooksul põikasin sisse Suhhumi botaanikaaeda. Ehkki Tartu aed on oma liigirohkuse ja hoolitsetusega kindlasti kaunim, jättis ka Suhhumi analoog ikkagi hea mulje. Muljetavaldava suurusega plats ja liigirohke dendropark, omapärase iluga bambusallee (mille
sihvakad tüved olid küll kahjuks täis venekeelseid kirjeid stiilis „Vasja bõl tut“). Mitmed ilutiigid, igavesed sekvoiad ning üle 350-aastane „patriarh“ ehk kaukaasia pärn ... kõik see kokku oli väärt vaatamist.Vastu õhtut üle Psou jõe läksime me juba jalgsi. Eraldiseisev jalakäijate sild peaks küll pigem nime kandma „kärusild“. See oli täis üle-elusuurusi kaubakärusid, mille koormaks 50-kilosed pähklikotid, ikka nii paarikümne kaupa kärul. Nii et tonn pähkleid, tõukajaks enamasti pisike tädike. Aga ju see siis tasub ära. Kohe teispool piiripunkti algas Venemaa poolel turg. Umbes poolteist kilomeetrit jutti. Kõik, kes bussiga piirini tulnud ja jalgsi seda ületavad, satuvad koheselt müügipuntkade vahele, millede vahelt sind pidavalt hõigatakse küll takso-, küll muude pakkumistega.
Siinkohal tulebki punkt panna Abhaasias-käigule. Kuid mitte veel reisikirjale, sest viimane päevake, mille veetsime nüüd juba Venemaal, sai samuti piisavalt värvikas ning kirjeldus-väärne.
Väljudes Venemaa poolel turuväravast, jäime ootama meile vastu tulevat autojuhti, kes pidi meid ära viima Sotši eeslinna Adler mõnda pisihotelli. Pisut ootamist, ja saabuski ... jällegi üks armeenlane. Nagu Abhaasia poolelgi, nii ka siin on enamik ettevõtlikust rahvast sedasama kaukaasia tõugu. Et olime Abhaasiast pagenud sularaha-puuduse tõttu, vupsasime kiirelt pangaautomaadi juurest läbi – siinkohal tasub ehk mainida, et Venemaal sihandse instrumendi järgi küsides tuleks täpsustada, et peate silmas aparaati, millest saab raha välja võtta. Asi selles et enamasti kohtab vastupidiseid seadeldisi, millesse saab raha sisse panna, makstes sel moel telefoni, interneti vms eest. Eks ka siin liigu suurem osa rahast ikka sulas ning oma arvete tasumiseks ei pea sa mitte tegema netipangas klõpsatusi, vaid selle ükskõik-mis-moel su taskusse sattunud rublad vastavast pilust sisse toppima.
Võttes aga arvesse asjaolu, et raha me siiski saime, ning meie mobiilid hakkasid taas normaalselt funktsioneerima, ja et hotellis oli ka wi-fi ja et retseptuuris poldudki imestunund meie soovi üle saada makstud raha eest vastu ka tšekk ... kõik see kokku pani mu kolleegi õhkama, et ta pole kunagi end Venemaal niiiii hästi tundnud. Et ikkagi tagasitulek tsivilisatsiooni sisse või nii
Hotell, milles peatusime, oli üks omamoodi fantastiline ning samas väga sümpaatne nähtus. Maa
maksab selles kandis kullahinda – 10x10 meetrit jupike nii umbes 100 tuhat EUR ... pigem rohkem kui vähem. No aga ega siis polegi ju palju vaja – see konkreetne hotelliomanik oli ostnud 40x10 meetrit ning ehitanud selle peale vorstja moodustise. Midagi kaarhalli sarnast. Üks sein sellest hallist oli kahe korruse kõrgusel täis ehitatud hotellitube, teine pool moodustas sümpaatse sisehoovi. Vaibaga kaetud pikk ja lai koridor oli mõnus ja turvaline mänguplats ringikappavatele lastele, samas oli isside-emmede jaoks ka pinksi- ja piljardilaud, jõuseadmed ja raamaturiiul diivaniga jne. Kokkuvõttes vägagi mõnus ja hubane paik, makstes 1000.-RUB öö.Tõsi küll, ilmselt oleks tipp-hooajal seesama koht maksnud rohkem, kuid nüüd oli puhkajate tulv otsakorral. Nagu kohalikud ütlesid, et nädal-paar veel ja ongi kõik. Meie hotelli pererahvas keerab üldse siis uksed kinni ja sõidab oma kesk-Venemaal asuvasse koju. Puhkama. Ülejäänud, paiksem rahvas puhkab sealsamas, juues pikkadel talveõhtutel veini või siis ehitades oma hotellile veel ühte korrust peale. Sest talve meie mõistes pole selles kandis ju olemaski. Kui isegi tuleb ehk korraks talve jooksul lumi maha, siis ka seda vaid paariks tunniks. Ning juurde ehitada selles kandis tasub – kogu suure Venemaa jaoks on Sotši ainus rannik, mis nõuka-ajast saadik puhkuse sünonüümina toimib ja kuhu sõitmiseks pole välispassi vaja.
Umbes kümmekond aastat tagasi nägi Adler välja sootuks teistsugune, madalam ja
maalähedasem. Nüüd meenutasid seda aega vaid üksikud pisut äravajunud puitelamud. Absoluutne enamik ehitisi aga olid värsked, kolme-nelja-viie-korruselised hooned. Hotelli kõrval hotell. Enamik hoove toimis kohvikutena – siit aga minu soovitus, valige selline peatuskoht, mille ees ja kõrval sellist asutust pole. Vastasel juhul mööduvad õhtud liigagi rütmikalt, kuulates kolmest kõrvu paiknevast diskosaaliks muutunud pisirestost tümakat läbisegi karaokega. Hotell Ljudmilla, milles meie peatusime, igatahes õnnistas meid suhtelise vaikusega. Mingil vaikival kokkuleppel oli see tänav ainult paari söögikohaga, see-eest kõrvaltänav kaikus õhtul (m)elust.Neljapäev, 24.09
Mõistagi seadsime hommikul esimese asjana sammud mere äärde. Vaja ju üle vaadata see üleliidulise ... või nüüd siis ülevenemaalise tähtsusega rand. Paar käänakut ning pöörasimegi pooleliolevate hotelli-ehitiste vahelt mere poole. Kuid mere asemel ... või õigemini selle ees ... laius mitmerealine raudtee. Ausalt öeldes oli ehmatus päris korralik – poleks kuidagi oodanud kuurort-tsoonis midagi nii tööstuslikku. Ületanud selle takistusriba, jõudsime aga siiski mere äärde.
Eestlane, kelle jaoks sõna mererand tähistab Pärnu laia liivaplääži, peab nüüd hinge tagasi
tõmbama. Ning asju enda jaoks ümber mõtestama. Sest see kuulus Sotši rand, see miljonite inimeste ihalus pole muud kui ... kümnekonna meetri laiune kiviklibu-riba betoonist kaldakaitse-raudteetammi ja mere enda vahel. Kitsas ja ebamugav, rahvast tuubil täis ribake, mida mööda kõndimine on suhteliselt vaevaline. Kus saalib järjest ruuporisse röökivaid müüjaid, kes teineteise võidu suitsukala, pirukaid või muud söödavat pakuvad. Kus sa ei leia sajakonna meetri ulatuses ühtegi kohvikut, kuid mille juurdepääsu palistavad autod, mis müüvad pagasnikust suurte plastpudelitega koduveini. Mnjah. Kui nüüd meenutada, siis ega ma ei näinud seal tualetti kah. Aga ega ma ka ei otsinud.Tõsi küll, ma nägin ainult jupikest sellest rannast. Võib-olla päris Sotši enda juures näib pilt parem ja see kesine pilt vaatas vastu ainult Adleris. Ma ei tea. Räägin sellest, mida nägin.
Lonkisime mööda seda kunagist aed-, nüüd puhkelinna ringi. Ühe kõrge piirdeaia küljes kasvavaid
viinamarju noppiv mees vaatas meile kummaliselt otsa, kui küsisime, et kuskohas neid viinamarju osta saaks. Need pole ju söögiks, vaid veiniks. Tumedad kobarad näisid aga meile niivõrd ahvatlevad, et küsisime, et kas me siiski saaks kasvõi kilokese neidsamu osta. Käega rehmates – et mis sa totakatest turistidest ikka tahad – kukutas mees seepeale meile paar prisket päikesesooja kobarat. Niisama, tasuta. Pärisin lahkelt taadilt, et palju tal siis seda veini kavas teha on, vastas too – nii umbes tonn. Jällegi meiesugusele paras shokk. Kui eestlane ehk õunaveini teebki, siis no kakskümmend liitrit või nelikümmend. Aga et tonn ... nojah, teised olud Lõuna paiku vantsisime randa tagasi, lootuses siiski mõnd kohvikut leida. Jäid ju ennem silma mingid betoonrajatised, mis ranna kohal sammastel kõrgusid. Kuid need osutusid hoopiski ... aeraariumiteks. Et kui sa ei taha muu massi hulgas räpasevõitu kividel vedeleda, maksad 100.-RUB ja kebid kuninglikule kõrgusele. Tõsi küll, makstes seal veel 100.-RUB lamamistooli eest.
Lõpuks leidsime siiski kohvikukese. Kuumas päikeses roidunud kehale mõjus kann külma õlut ja ootamatult hea kalmaarisalat vägagi hästi. Kui nüüd õigesti mäletan, siis maksis esimene 60 ja teine 80.-RUB. Pool tunnikest päikese käes mõju mu vähepäevitunud ihule aga üsna ootuspäraselt – tundsin, et nahk hakkab kibelema ja aeg on jalga lasta. Hiljem avastasin, et päevitus oli totakalt ühepoolne – ehk siis täpselt see pool, kuhu päike paistis, punetas võimsalt, teine pool aga jäi siivsalt kahvatuks
Et see päev oli meile ootamatult sülle kukkunud, poolenisti pealesunnitud puhkus (lennuk Sotšist tagasi Moskva poole väljus alles järgmisel hommikul), siis polegi sellest mõnusast logelemisest muud eriti kirjutada. Või õigemini – poleks kirjutada, kui poleks onu Koljat.
Kui kolleeg ostis endale kaasa pudelikese veini ja teise konjakit, siis mina soovisin suveniiriks ühes haarata pisut tšatšat. Pärisin ettevaatlikult hotellipidaja käest, et kas siinpool piiri ka sellist asja saada (Venemaa seaduste järgi ju nagu ei peaks olema). No otse loomulikult on! Kiire telefonikõne ja siis juhatatigi mind – mine siin ümber nurga ja näed värava peal silti „djadja Kolja“. Küsi ja sulle antakse.
Nii oligi. Silt ühe järjekordse hotelli kohvikuväraval näitas, et olin õiges kohas. Nina aga ütles, et olin leidnud midagi veelgi mõnusamat. Kiire tehing tehtud – 200.-RUB eest pudelike „mineraalvett“ näpus, jäin silmitsema värskelt särisema pandud šašlõkki. Lõhn oli imehea. Tabanud mu pilgu, küsis peremees, et kas ma siis polegi veel tema liha proovinud. Et tema šašlõkk on ju kogu Sotši parim ja üleüldse ... kas peangi täpsustama, et see „onu Kolja“ oli armeenlane?
Nii juhtuski, et mõne aja pärast istusime onu Kolja hoovis. Kuni mees päratusuuri lihatükke vardasse ajas, tabas ta kõrv, et me kolleegiga omavahel eesti keeles räägime. Taevane arm, mis siis järgnes! Kõik need positiivsed emotsioonid, mis mees kunagi Pribaltikas kogunud oli, langesid meile kaela! Vähe sellest, et meie taldrikule sattus tellitust poole rohkem imehead värskelt grillitud lamba- ja sealiha. Peremees tegi kiirelt oma vajalikud toimetised ja istus meie lauda. Tšatšaklaas täitus ja tühjenes imekiirelt ja peremehe jutuvada voolas meie peale nagu Musta mere lained mõnisada meetrit eemal rannakividele. Saime kiire ekskursi selle kandi ajalukku ja tänapäeva, poolsosinal räägitud lood sellest, kuidas asjad „tegelikult“ käivad. Kui prooviks kõike kirjeldada, siis see laul ei saakski
otsaLahkumishetkel tassis onu Kolja (see nimi ehk Nikolai olla tegelikult ehtne Armeenia nimi!) meid oma jõuka naabri hoovi, et näidata, kuidas „tõeline armeenlane“ peab elama. Kolja hotellist veel kaks korda kõrgema hoone hoovis oli valgustatud bassein ja väike tantsuplats. Kolja lubas ka ise varsti sinnamaani jõuda. Päris äramineku momendil – see aga nihkus ikka minuthaaval kaugemale ja kaugemale – pakkis mees meile mõlemale kaasa ka kingikotid. Omatehtud erinevad lihakastmed ja purgike adžikat. Oehh. Ja tänan! Onu Kolja – jätke see nimi meelde! Muuseas, mees torkas mulle pihku ka oma visiitkaart-kleepsu. Et ma selle oma presidendile annaks. Juhuks, kui tollel peaks tõeliselt head šašlõkki aja minema. Seda Sotši parimat! Nii et siis, härra president, kontaktid saate minu käest.
Reede, 25.09
Tagasilennutumine läks üsna tavapäraselt. Adlerist visati meid 350.-eesti lennujaama. Sotši vana lennujaam elab ilmselt viimaseid päevi, keegi selle remonti enam ei investeeri. Kogu infosüsteem, sh reisijate registreerimiseks, tõrgub varahommikuselt käima minemast. Kui lennujaama tualett on riigi visiitkaart (mäletate seda Lennart Meri kuulsat passaaži), siis jätavad need Venemaa lõunaväravad küll niru mulje. Uus lennujaam töötab juba testrežiimis ning loodetavasti kolib kogu liiklus sinna peatselt üle.
Taas viis ruumikas ja uhke Airbus meid maitsva toidu ja hea teenenduse saatel Moskvasse. Ligi 5 tundi molutamist kahe lennu vahel ei tundugi nii pikad, sest varsti saab ju koju.
Kogu lennu suurim teadmishetk saabub aga minu jaoks Estonian Air parda-ajakirja sirvides. Et aga olen sellest juba lühidalt kirjutanud, siis torkan siia vaid viite.
Tallinn. Maantee. Kodu.
Abzi’araz! Ehk siis kõike head apsuade keeli.
Karmo Tüür
4.10.2009
